„Noh, näed nüüd, on see nali?“ ütles Ilja Iljitš. „Ja kui kole on algul uues korteris elada! Niipeagi ei harju temaga ära! Ma ei saa neli-viis ööd silmagi kinni; igatsus hakkab vaevama, kui ma üles tõusen ja näen, et selle treiali sildi asemel meie vastas on midagi muud, ja meel läheb kurvaks, kui ei näe enne lõunat seda pöetud peaga vanaeite sealt aknast välja vaatamas… Näed nüüd ise, mida sa oma isandaga teha tahtsid, näed?“ küsis Ilja Iljitš etteheitvalt.
„Näen,“ sosistas Zahhar alandlikult.
„Miks sa siis soovitasid mul kolida? Kust võtab inimene jõudu seda kõike taluda?“
„Ma arvasin, et ega teised meist halvemad põle, ja nemad ometi kolivad, miks siis meie ei või…“ ütles Zahhar.
„Mis? Mis?“ küsis Ilja Iljitš üllatunult ja tõusis püsti. „Mida sa ütlesid?“
Zahhar sattus korrapealt segadusse, sest ta ei teadnud, millega ta oli härrale selleks pateetiliseks hüüatuseks ja püstikargamiseks põhjust andnud. Ta vaikis.
„Teised pole halvemad?“ kordas Ilja Iljitš kohkunud ilmel. „Näe, mis jutuga sa lõpuks välja tuled! Nüüd ma siis tean, et mina olen sinu silmis niisama hea kui iga teine!“
Ta kummardas pilkavalt Zahhari ees ja tegi äärmiselt haavunud näo.
„Armas aeg, Ilja Iljitš, milles olen ma teid kellegi teisega kõrvutand…“
„Kao mu silma alt!“ ütles Oblomov majesteetlikult ukse poole viibates. „Ma ei taha sind enam näha! Ah nii! Teised! Väga ilus!“
Sügavalt ohates läks Zahhar oma tuppa.
„On vast elu, mõtle ometi!“ pomises ta ahjuasemele kobides.
„Jumal küll!“ oigas Oblomov. „Ma tahtsin tänase hommikupoole asjalikku tööd teha, aga nüüd on tuju terveks päevaks rikutud! Ja kes rikkus? Omaenda teener, ustav, põhjani tuntud inimene, ja mis ta ütles! Kuidas võis ta seda öelda?“
Tükil ajal ei suutnud Oblomov rahuneda; ta heitis pikali ja tõusis jälle üles, käis mööda tuba ja heitis uuesti pikali. Selles, et Zahhar kiskus ta alla, „teistega“ ühele pulgale, nägi ta nende õiguste rikkumist, mille järgi härra oma teenri silmis pidi olema võrreldamatult parem kui ükski teine.
Ta süvenes sellesse võrdlusse ja püüdis selgusele jõuda, kes on need „teised“ ja kes on tema ise, mis määral oleks selline kõrvutamine üldse võimalik ja õigustatud ning kui
85
