Jõuetu on nende looduse valukarjete kõrval metslooma möirgamine, nõrguke on ka inimese hääl, ja inimene isegi nii väike ja tühine, et kaob märkamatuks selle hiigelpanoraami pisidetailide hulgas! Võib-olla seepärast ongi tal nii raske merd vaadata.
Ei, jäägu ta rahus, see meri! Isegi ta vaikus ja liikumatus ei sünnita rõõmutunnet südames: suure veekogu vaevu märgatavas õõtsumises näeb inimene ikka sama mõõtmatut jõudu, mis ajuti küll magab, kuid mis teinekord nii salvavalt tema uhke tahte üle irvitab ja tema julged kavatsused, tema töö ja vaeva nii sügavale oma põhja matab.
Ka mäed ja kuristikud pole loodud inimesele rõõmuks. Nad on ähvardavad, kohutavad, just nagu inimese poole sirutatud metsalise küüned ja hambad; nad tuletavad meile liiga valusalt meie surelikkust meelde ning hoiavad meid kartuses ja mures oma elu pärast. Isegi taevas paistab kaljuharjade ja kuristikkude kohal nii kauge ja kättesaamatu, nagu oleks ta inimesed maha jätnud.
Mitte niisugune pole see rahulik paigake, kust meie kangelane end korraga leidis.
Seal näib taevas just end maad ligi suruvat, mitte selleks, et tema pihta valusamalt oma nooli pilduda, vaid ennemini selleks, et teda armastuses tugevamini kallistada; nagu isamaja varjav katus laotub ta madalale inimeste pea kohale, küllap selleks, et valitud nurgakest kõige kurja eest kaitsta.
Päike paistab seal umbes pool aastat heledasti ja palavalt, ning peale sedagi ei lahku ta järsku, vaid taganeb nagu vastu tahtmist, kord või kaks veel ümber pöördudes, et heita pilku armsale paigale ja kinkida talle sügise sajuilmade vahel veel mõni soe, selge päev.
Sealsed mäekünkad on üksnes nende kohutavate mägede mudelid, mis masendavad meie meelt. Nad on üksnes laugjad kingud ridamisi, mille otsast on vallatusetujus hea selili alla lasta või istuda ja mõtlikult vaadelda loojenevat päikest.
Jõgi voolab rõõmsalt vallatades ja mängeldes, paisub mõnes kohas koolusilmuseks, tõttab teisal nobedalt ja nöörsirgelt või rahuneb otsekui mõttesse jäädes ning roomab vaevu-vaevu üle kivide, hargnedes vahetevahel vilgasteks ojakesteks, mille vulina saatel on nii hea uinuda.
Viisteist kuni kakskümmend versta ümberringi kujutab see maanurk endast maalietüüde, rõõmsaid, naeratavaid maastikke. Selge jõekese liivased ja libajad kaldad, kinkudest veepiirini ulatuv madal võsa, kõverik jäärak, mille põh-
96
