jas voolab oja, kasesalu, — see kõik oleks nagu meelega paigale seatud ja meistri käega üles maalitud.
Nii erutustest vintsutatud kui ka nendest täiesti puutumata süda tunneb tungi pageda siia üksildasse, unustatud paika ja elada teistele tundmatus õnnes. Kõik tõotab siin rahulikku ja pikka, juuste pleekimiseni kestvat elu ning tähelepandamatult, unesarnaselt lähenevat surma.
Korrapäraselt ja muutumatult vahelduvad siin aastaajad.
Märtsis algab kevad, nagu kalendergi näitab; sogaste niredena jookseb lumevesi kinkudelt alla, maa sulab üles ja hingab sooja auru; talumees heidab pihtkasuka seljast, tuleb särgiväel tarest õue ja vaatab kaua päikest, kätt silmade kohal hoides ning mõnutundest õlgu kehitades; siis sikutab ta oma peatsele tööle mõeldes kummulikeeratud vankrit kord ühest, kord teisest aisast või vahib ja tõukab jalaga varjualuses vedelevat atra.
Siin ei pöördu kevadel ootamatult tagasi lumetuisud, mis kataksid põllud valge rüüga ja murraksid puude oksi.
Nagu puutumatu, külm iludus ilmutab talv oma iseloomu täpselt ettenähtud sooja aja tulekuni; ta ei õrrita sind ootamatute sulailmadega ega sunni sind põlvili ennekuulmatu pakasega; kõik sünnib harilikus, looduse poolt kindlaks määratud korras.
Novembris tuleb lumi ja külm, mis kolmekuningapäevaks nii kangeks läheb, et talumees, kes korraks väljas käib, tuleb kindlasti härmas habemega tarre tagasi; kuid veebruaris tunneb tundlik nina juba õhus lähedase kevade mahedat hingust.
Ja suvi — suvi on siin maanurgas iseäranis joovutav. Siit võib otsida värsket, kuiva õhku, kus ei levi mitte sidruni ega loorberi, vaid koirohu, männi ja toome lõhna; siit võib otsida selget, palavat ilma, kus päike siiski veel ei kõrveta ja kus taevas on peaaegu kolm kuud pilvitu.
Kui tuleb ilus ilm, siis kestab see ikka paar-kolm nädalat; ka õhtud on soojad ja ööd lämbed. Tähed vilguvad taevas nii sõbralikult ja lahkelt.
Tuleb vihm, siis on see kosutav suvine vihm. Sajab ägedat, tugevat hoovihma, veetilgad tippavad lustlikult nagu ootamatust rõõmust üllatatud inimese suured palavad pisarad; aga niipea kui sadu üle jääb, vaatab päike jällegi selge, lahke naeratusega üle väljade ja kinkude, tahendades maad, mis naeratab päikesele õnnelikult vastu.
Talumees tervitab vihma rõõmuga: „Vihmuke kastab, päe-
97
