vake paistab!“ ütleb ta ja laseb vihmal mõnuga pesta oma pead, õlgu ja turja.
Äike ei hirmuta, vaid ainult õnnistab: enamasti tuleb ta ikka ühel ja samal kindlal ajal ega jäta peaaegu kunagi tulemata eeliapäeval, just nagu selleks, et kinnitada rahvasuus liikuvat legendi. Ka raksatuste arv ja jõud paistab igal aastal olevat ühesugune, just nagu antaks kroonu poolt selle maanurga peale alati ühesugune hulk elektrit aastas.
Pole siin maal kuulda olnud ei hirmsaid torme ega laastamisi. Kunagi pole keegi võinud lehest midagi selletaolist siinse jumalast äravalitud paigakese kohta lugeda. Ja kunagi poleks ajalehed seda maakohta meeldegi tuletanud ega temast midagi teatanud, kui mitte talunaine Marina Kulkova, kahekümne kaheksa aastane lesk, poleks korraga nelja last sünnitanud, mida ei saanud ju kuidagi surnuks vaikida.
Issand jumal pole seda maad ei Egiptuse ega muude nuhtlustega roosanud. Siinsetest elanikkudest ei mäleta keegi mingisuguseid hirmsaid taevamärke, ei tulekerasid ega ootamatut pimedust; siin ei leidu mürgiseid usse; rändtirtsuparved ei lenda siia; ei ole siin mõuravaid lõvisid ega kisendavaid tiigreid, isegi mitte karusid ega hunte, sest pole ju metsi. Väljadel ja külavahel liigub ainult külluses mäletsevaid lehmi, määgivaid lambaid ja kõketavaid kanu.
Jumal seda teab, kas unistaja või luuletaja olekski selle vaikse paiga loodusega rahul. Nagu teada, armastavad need härrad kuud vaadata ja ööbiku laksutamist kuulata. Nad armastavad eblakat kuukaunitari, kes ehib end kahkjate pilvedega, piilub salapäraselt läbi okste või saadab hõbedaste kiirte vihke oma austajatele silma. Siin maanurgas aga ei teata midagi niisugusest kuust; siin on ta lihtsalt kuu. Siin vaatab ta puhtsüdamlikult suurisilmi alla külade ja väljade peale, tuletades kõige rohkem meelde haljaks nühitud vasest moosikastrulit.
Asjata vaataks luuletaja teda ihaleval pilgul: tema vaataks talle ikka niisama lihtsameelselt vastu, nagu vaatab ümariku näoga külailudus linna seelikukütti tema kirglike ja kõnekate pilkude puhul.
Siinkandis pole ka ööbikuid kuulda, võib-olla sellepärast, et siin ei ole varjulisi salusid ega roose; selle-eest aga kui palju vutte! Viljapõimamisel püüavad poisid neid palja käega.
Aga ärgu arvatagu, et vutt kujutab siin endast gastronoomilist delikatessi: ei, nii rikutud ei ole siinne rahvas veel mitte: vutt on lind, kelle liha ei tarvitata toiduks. Tema
98
