„Aga mis sinna parata, kui meid muidu ei usta. Inimene on juba niisuke, et valeta talle kas või kõige hullem ette, kohe usub, aga katsu tõtt rääkida – kahtleb, pinnib, uurib, nõuab tunnistajaid. Nüüd, jumal tänatud, oled sa kahtluse alt ära ja üsna kerge vaevaga: ainult kaheks päevaks pulkade taha ja sedagi tingimisi.“
„Jumala eest, mitte ei saa aru, mis see on,“ ütles Jürka pead raputades.
„See on päris lihtne. Pane tähele: mina ütlesin kohtusaksale, et sina laimad mind, ja et see oli vale, siis saks uskus, sest olid tunnistajad. Laimata aga ei tohi, selle eest on karistus. Aga et laimasid esimest korda, siis kohtusaks tegi karistuse kergeks – kaheks päevaks kinni, ja et meie oleme sõbrad, siis määras karistuse tingimisi – istuma lähed ainult siis, kui laimad mind aasta jooksul uuesti. Lihtne, eks?“
„Aga ma pole sind ju laimand.“
„Muidugi ei ole ja istuma ei lähe sa ka, nii et kõik on korras, võime rahuliku südamega koju sõita.“
„Aga miks me siis kohtusse läksime?“
„Et tõendada – sina pole maaparanduslaenu näppand.“
„Ja kohtusaks usub nüüd?“
„Nüüd ta usub.“
„Noh, kui usub, siis saab ka aru.“
102
