X
Kuigi kohtuprotsess lõppes Jürkale nii soodsalt, ometi muutus tema seisukord päev-päevalt halvemaks: pingutas mis võis, aga laenu tasuda ei suutnud. Rääkis Antsule, küsis nõu, mis teha. Peaasi – kuhu viib ta oma naise ja lapsed, kui kaotab koha. Ants kuulas ja mõtles ning ütles lõpuks:
„Oled tubli töömees, ega ma lase sind lommi lüüa, küll me kuidagi välja pukerdame.“
Nõnda siis Jürka vireles edasi, kuni polnud enam mingit lootust, et temalt võidaks laen tagasi saada, siis läks Põrgupõhja, nagu mitmed teisedki, enampakkumisele, ja kuna pakkujaid juhtus vähe olema, omandas Ants koha saiaraha eest, nagu ta ise suurustas.
„Noh, näed, Jürka,“ ütles ta siis sellele, „ütlesin, et aitan su hädast välja, ja aitasingi: nüüd võid kuni surmani Põrgupõhjal elada, pole enam karta, et keegi sind liigutab, kui aga ise mees oled.“
„Olen ikka mehe eest väljas olnud,“ ütles Jürka.
„Loodame, et oled ka tulevikus.“
„Küllap vist.“
„Ainult üks asi tahab klaarimist,“ jätkas Ants.
„Mis asi?“ küsis Jürka, aimates nagu halba.
„Aga see maja, mis Põrgupõhja laenuga minu teelahkmele ehitasime. Sest vaata, Jürka, see on ju nii-öelda Põrgupõhja maja, sest et tema maaparanduslaenuga ehitatud, ja seni kui sina olid Põrgupõhja peremees ja omanik, olid sa ka selle maja omanik, sest tema käib ju Põrgupõhja külge, nagu oleks ta osa Põrgupõhjast. Aga nüüd ei ole sa enam Põrgupõhja omanik, vaid omanik olen mina, sina jääd ainult rentnikuks, nagu olid alguseski. Aga siis sul ei olnud maja, sest polnud ju maaparanduslaenu, see tuli alles siis, kui said omanikuks. Mis sa nüüd ise sellest asjast arvad, aga mina riskeerin nõnda, et kui sa oled ainult rentnik, mitte omanik, nii et sul ei olegi enam Põrgupõhjat, kas sul saab siis olla majagi, mis kuulub Põrgupõhjale,
103
