„Küllap vist.“
„Nõnda siis ostsin Põrgupõhja puhtpaljalt heategemiseks ja minu ainukene soov on, et su pere endiselt kosuks ja kasvaks. Ainult ühest pole ma kunagi õieti aru saand, nimelt: miks ripud nii väga oma õndsakssaamise küljes?“
„Aga kui olen Vanapagan,“ vastas Jürka.
„Peab siis Vanapagan õndsaks saama?“
„Muidu ei tule inimesed põrgu.“
„Elavad siis inimesed põrgus?“
„Aga kus siis?“
„Maa peal.“
„Kuniks nüüd seda! Vaat kui tuled põrgu…“
„Mina lähen taeva.“
„Aga kui Peetrus sisse ei lase?“
„Miks mitte, kui usun lunastust.“
„Peetrus ütles, see ei loe änam.“
„Ütlesid sa ka õpetajale seda?“
„Ütlesin.“
„Ja tema?“
„Läks valgeks kui lubi.“
Nüüd oli Antsul tundmus, et ka tema läheb näost valgeks, nii et Jürka võib seda tähele panna ja hiljem sellest ükskõik kellele samuti endastmõistetavalt rääkida, nagu ta praegu teeb seda õpetaja suhtes. Kui ometi võiks teada, kas õpetaja tõepoolest „läks valgeks kui lubi“ või paistis see ainult Jürkale nõnda! Kas õpetaja tõesti tundis sedasama ebamäärast ja seletamatut hirmu, mis läbistab mõnikord Antsu südame ja neerud, kui Jürka nii kindlasti ja lihtsalt ütleb, et tema on Vanapagan ja on inimesena maa peale tulnud selleks, et kõiki teisi inimesi oma õndsusega põrgu viia. See kõik on muidugi täiesti ebausutav ja võimatu, et jumal, kes laskis oma poja maa peal ristipuus surra, annaks lunastatud inimsoo kuradi meelevalla alla, teeks inimese põrgu- või taevamineku olenevaks vanatäpilise õndsusest inimesena maa peal. Aga ometi, kes neid ilmaasju ja jumala mõtlemisi teab, kes julgeb siin päris kindel olla, mis on võimalik, mis võimatu. Mis siis, kui Jürka on ometi Vanapagan ja kui ta saab kõigest aru, mis tema ümbruses ja tema endaga sünnib, ainult mängib lolli,
106
