et näha, kusmaale Ants ja teised inimesed oma tegudega lähevad. Ja kui siis ükskord astud viimse kohtu ette ning püüad taeva saada, ilmub Jürka ja küsib: aga kuis oli selle maaparanduslaenuga? kuis oli majaga, mille ehitasime selle laenuga? kuis oli minu teoorjusega? kuis oli minu naise ja laste toiduga? Miks sõid sinu koerad ja sead paremat toitu kui minu naine ja lapsed? Hea küll, et lapsed, sest neil olid sarved peas nagu vaesel Vanapaganal kunagi, aga miks sõi minu Juula sedasama toitu? Olid temal ka sarved peas?
Antsul välgatasid ainult silmapilguks niisugused mõtted ja nad kadusid sama ruttu, nagu nad olid tulnudki. Oli ainult korraks tundmus, nagu oleks ta lauakirikus ja põlvitaks altari ees, siis oli kõik läinud ja Ants endine, nii et võis muheledes küsida:
„Aga mis sa teed, kui õpetaja sulle põrgu kätte saadetakse?“
„Mis ikka. Sedasama, mis teistega.“
„Aga kui mina tulen?“
„Ükskõik, sina või õpetaja.“
Jürka ütles seda nii lihtsalt ja endastmõistetavalt, et Ants tundis jälle kord, kuidas hirmukirvendus jooksis tal mööda selgroogu üles ja alla, puutudes nagu iga üksikut lüli eraldi. Ja imelik: tänini oli ta Jürkas näinud nagu kodulooma, kelle oli pannud iseend orjama ja ta paljaks röövinud, kui see otse üleloomuliku jõu ja visadusega enesele pisut varandust oli soetanud. Aga nüüd äkki ei saanud enam aimusest lahti, et sel koduloomal pole sest sooja ega külma, kas külvad ta kullaga üle või riisud ta paljaks, sest tõepoolest polegi ta see, kelleks teda peetud, vaid jumal teab kes või mis. Ometi katsus ta edasi muheleda, kui ta küsis:
„Mis sa mu'ga põrgus teed – pistad tulle?“
„Põrgus ei ole tuld,“ vastas Jürka.
„Aga mis seal siis on?“
„Kui tuled, näed.“
Hirmujudinad puutusid jälle Antsu selgroolülisid, ometi pidi ta tahes-tahtmata edasi küsitlema:
„Miks sa ei taha öelda, mis põrgus on, kui seal tuld ei ole?“
„Ei saa.“
„Miks?“
„Olen inimene, sellepärast.“
107
