„Aga sa ju ütlesid, et oled Vanapagan.“
„Maa peale tulin inimeseks, et õndsaks saada.“
Kõik kordus, kõik käis ringi: Vanapagan, inimene, õndsus, põrgu; Vanapagan inimene, õndsus põrgu. Mõtteta oli jätkata, sest see ei allunud hästi inimese loogikale. Ometi polnud see päris mõtteta, sest võib siiski kujutella, et nagu põrgust ei saa aimu anda inimkeelel, samuti ei saa ka põrguline mõelda inimaruga. Kuidas see just kõik on, ei tea, aga küllap see juba kuidagi on. Ja et vististi tõepoolest midagi on, tõendab kõige paremini see, et Jürka vastab küsimustele nii lihtsalt, selgelt ja lühidalt, kuigi sagedasti arusaadamatult ja ebatäpselt. Aga ta teeb seda nõnda ehk sellepärast, et tema tunneb peale siinse maailma veel midagi muud. On ehk midagi selletaolist, nagu on elektri ja inimesega: sellele on raudtraat kõva ese, elektrile aga auk õhus. Õhk omakorda on inimesele nii jumalik jook, et kui ta teda suuremal hulgal koos näeb, siis nimetab teda taevaks, kuna ta aga elektrile on kõva kui kalju, mida peab suure raginaga purustama, kui tahab temast läbi pääseda.
Ja milleks elekter õieti nii hirmsa raginaga õhku purustab, kas teab keegi? Kas sel pole ehk sama selge ja arusaadav otstarve nagu kaljude purustamisel inimese poolt, ainult et inimene ei saa elektri purustustöö eesmärgist aru ja elekter ei mõista inimesest midagi, kui see näeb vaeva kaljude purustamisega? Nii nad elavad kahekesi kõrvuti – just elavad! Sest kes suudaks tõestada, et elekter pole samuti elav olevus nagu inimenegi? Me kasutame elektrit, aga elekter meid ei kasuta… Kust me seda teame? Võib-olla on just elekter see, mis ajab meid kõiki seda tegema, mis me tõelikult teeme? Võib-olla ei taha ükski inimene sõda, aga elekter sunnib peale, sest talle meeldib mängida inimesega. Laseb teda, vaest looma, uurida iseend ja muid asju, laseb teda ehitada suuri maju ja sildu, laseb teha masinaid ja mööbleid, pilte ja kujusid, raamatuid ja helisid ning järgmisel silmapilgul laseb kõik purustada. Kogu meie tuhandeaastane töö ja vaev langeb nagu laste pappmajakene kokku võib-olla ainult sellepärast, et me ei mõista elektrit, pidades teda jumal teab milleks, kuna aga tema on elav olend, kes heidab inimesega, selle oma meelest suure ja targaga, rumalat nalja, sest ta võib-olla peab meid samuti eluta looduseks nagu meie tedagi. Ja see polekski nii väga
108
