XI
Nõnda arutledes Ants leidis, et asi on väärt sügavamaks juurdlemiseks. Sest kui inimene teab ja mõistab nii hirmus vähe sellest, mida nimetab surnud looduseks, kuipaljuke võib ta siis teada elavast Vanapaganast. Et see on elav, selles Ants ei kahelnud. Ja et tuua asjasse selgitust ning leida uutele mõtetele algatust, Ants hakkas lugema suuri ja väikseid raamatuid. Kuna meie oma kirjandus oli viimasel ajal nii hoogsasti arenenud, siis tegi Ants oma uurimustes sellega hakatust. Aga siit ei leidnud ta midagi, mis oleks meenutanud Vanapaganat. Polnud kusagil mõistmatut jõhkrust ega ogarlist totrust, vaid kõik oli nii ilus ja õilis, suur ja sangarlik, ideaalselt reaalne või reaalselt ideaalne, nagu keegi seda võtab, tunneb või näeb. Peaasi – näeb! Sest asjadega on ju nõnda, et kõik oleneb sellest, kust või kuidas neid näha. Laud on ju servalt vaadates kitsas triip, kepp otsast vaadates punkt, ja kes võib alati kindlasti ütelda, millal saab laiast lauast kitsas triip ja pikast kepist ümarik punkt või vastupidi?
Leidus siiski kaks kirjanikku, kes köitsid Antsu tähelpanu. Üks tegi lüürikast eepikat, eepikast romantikat, romantikast dramaatikat või vastupidi. See tuletas nagu Jürkat meelde: Vanapagan, inimene, õndsus või – õndsus, inimene, Vanapagan. Mitte küll täiesti nõnda, aga pisut ometi, nii et nagu vahelduv elektrivool. Teine kirjanik rääkis otseteed Vanapaganast, aga siin ei leidunud ainustki märki, et Jürka oleks põrgust tulnud või sinna tagasi tahtnud, kui ta on maa peal õndsaks saanud. Nõnda siis mõtles Ants väliskirjanduse kallale asuda. Aga asjatundjad laitsid selle tal üksmeelselt ära: väliskirjandus seisvat viimasel ajal täiesti kodumaise mõju all või olgu siis, et Ants hakkaks uurima igivanu raamatuid. Seda viimast aga Ants ei tahtnud teha, sest tema armastas tänapäeva rohkem kui kõike muud: maailma-ajalool ei olnud suuremat ja õilsamat ülesannet ega eesmärki, kui et ükskord sünniks tema, Ants, kes kardab Vanapaganat.
110
