Pealegi, kui Ants tõesti tahtis teada, kas vanus raamatuis leidub midagi huvitavat Vanapaganast, siis võis ta õpetaja poole pöörduda, sest see pidi ometi vanu kirju tundma. Seda Ants lõpuks tegigi, et küsida – muidugi tasa ja targu –, kas ehk Jürka kindla usu taga, tema olevat Vanapagan, ometi ehk midagi reaalset ei peitu.
„Mis sa mõtled reaalsega, armas Ants? Või mis reaalsust sa mõtled, usu- või elureaalsust?“ küsis õpetaja omakorda.
„Kas neid kahte ei saaks kuidagi ühendada?“
„See on üpris raske, armas Ants. Ainult üks on kindel – maailmas ei tehtagi muud, kui katsetatakse, kuidas need kaks ühendada. Aga esiotsa on see täbaram kui tuletegemine vees. Sa oled ehk kuulnud, et keegi vana kreeklane leiutanud millalgi ammu vesise tule, aga kas Kreekas avastati ka usu- ja elureaalsuse ühend, sellest pole ma midagi lugenud. Kui see ehk tõesti sündis, siis polnud see igatahes õige ühend, sest siis polnud veel õiget uskugi. Õige usk tekkiski sellest, et Kreeka hukkus ühes oma märja tulega. Ja kui sestsaadik vaadelda usku ja elu, siis pole kahtlust, et mida õigemaks ja puhtamaks või õndsakstegevamaks usk muutub, seda enam eemaldub ta elust. Õndsusel, mis usus ja usuga, pole eluga midagi tegemist, sest õndsus asub taevas, elu maa peal; aga meie usul pole mõtet, kui pole õndsust. Elu nõuab seda, mida võimalik maitsta, tunda, mõõta, kaaluda, usk – mida ei taba ükski meel, nii et usuanded seisavad siin- või sealpool elu. Ja kui me nii-öelda enestevahel kahekesi küsime: kas oleme päris kindlad, et usu lubatud õndsus on tõesti olemas? siis peame tahes-tahtmata vastama: et seda kindlasti uskuda, peaksime juba enne õndsad olema, s.t õndsus peaks juba meie juures maa peal olema. Kuid see käib usu vastu, mis õpetab, et õndsus on ainult taevas, mitte maa peal ja et mitte elav, vaid ainult surnud inimene võib õndsaks saada.“
„Kallis hingekarjane,“ ütles Ants siinkohal, „ma pean sind pisut segama, sest muidu unustan, mis mul keelel. Nimelt: sa ütlesid, et õndsust uskuda on nii raske, et enne peaks õnnis olema, siis suudaks seda. Oli see nõnda või kuidas?“
„Pisut nõnda, kuid mitte päris, armas Ants.“
„Pisut siiski?“
„Pisut ehk.“
111
