„Mis sa südaöösel siin vedeled, päeval siis silmad kinni. Mine minema!“ karjus ta poisile.
„Ei lähe,“ vastas see.
Noor Ants tõstis tümika, et lüüa, aga Jürka püüdis langeva käsivarre õigel ajal kinni ja väänas noorhärral tümika käest. Nüüd pani see rusikad mängu, sest ta oli linnas poksi õppinud, kuid varsti leidis ta enda selili rukkist. Ta tõusis jaluli ja proovis uuesti, tulemus endine. Nüüd läks ta sajatades minema.
Möödus mõni päev, enne kui Eleonore näitas poes nägu, siis ilmus ta tükki šokolaadi saama.
„Miks sa siis ei tulnud?“ küsis ta noorelt Jürkalt.
„Ma olin seal.“
„Et minu vennaga kakelda? Häbi!“
„Tema kakles minuga.“
„Ja kaklemine oli tähtsam kui mina, mis?“
„Preilit ei olnud ju.“
„Või ei olnud! Täna sealsamas.“
Noor Jürka pidas aru, kas minna või mitte, sest ta ei teadnud, kas Eleonore räägib tõtt või veab ta teda ninapidi. Lõpuks ometi võttis minemise-kirg võimust ja Jürka läks jällegi öösel rukki äärde. Täna tuli noor Ants kahe kaaslasega, mõlemad parajad poisid. Jürkat nähes karjus Ants kohe:
„Jälle oled sa siin! Tee, et sa minema saad!“
Ja veel enne, kui Jürka jõudis midagi vastata või teha, kargasid nad kolmekesi talle kallale. Aga nüüd süttis noores Jürkas tuline viha, miks kolm tulid ühe vastu. Ja sellest hoolimata, et ta sai hulk siniseid muhke, peksis ta lõpuks kõik kolm läbi, nii et nad pidid üksteise järele sääred tegema.
Järgmisel päeval kutsuti noor Jürka vana Antsu ette.
„Miks sa, koer, noorhärrat peksid?“ küsis see.
„Tema peksis mind.“
„See kulus sulle ära, sest mis sa tallad öösel seal rukki ääres. Aga noorhärra on vigastatud, selle eest tuleb sul vastust anda.“
„Nad tulid kolmekesi mulle kallale,“ kaitses end noor Jürka.
„Sina läksid neile kallale, kõik kolm tunnistavad.“
„Siis nad valetavad.“
117
