„Seda me näeme, kes valetab. Aga ütle ometi, mis sa otsid südaöösel sealt rukki äärest?“
„Preili kutsus.“
„Misuke preili?“
„Preili Eleonore.“
„Sina häbemata jõmpsikas!“ karjus Ants ja laskis oma ainukese tütre kutsuda, et teda silm silma vastu panna noore Jürkaga. Aga Eleonore viskas pea selga ja ütles isale:
„Oled sina ka! Niisuguse asja pärast mind kutsuda! Nagu oleks ma aru kaotanud!“
„Kas kuulsid?“ ütles Ants, kui Eleonore oli läinud, ilma et oleks heitnud Jürkale ainustki pilku.
„Kuulsin,“ vastas noor Jürka.
„Olekski metsik, kui minu tütar…“
„Preili tahtis näha, kas mul on sarved peas, sellepärast,“ vastas noor Jürka.
„Ja selleks kutsus su südaööl rukki äärde, mis?“
„Milleks siis.“
„Et sulle lasta su totruse ja häbematuse eest kere peale anda, selleks.“
„Noh, kui nii, siis on kõik korras. Teised said sama palju kui mina.“
„Aga sina lähed veel pulkade taha, seda pead teadma.“
„Kui mina lähen pulkade taha, siis löön ma ühe neist kolmest maha, kes mulle rukki ääres kallale tulid.“
„Ah sa ähvardad veel!“
„Ei ähvarda, ma ütlen ainult, mis sünnib.“
„Sa oled Vanapagan nagu su isagi.“
„Olengi, miks muidu sarved peas.“
Ants jättis poisi sinnapaika. Mõne päeva pärast ilmus Eleonore jälle kauplusse. Ta oli kõrk ja uhke, aga viibis kauemaks, kui ehk vaja. Viimaks leidis ta paraja silmapilgu, et Jürkale öelda:
„Sa oled ka isale rääkinud, et sul sarved peas.“
„Ta ei uskunud muidu, et preili mind rukki ääre kutsus.“
„Kas siis uskus?“
„Siis uskus.“
118
