„Vanamees, võta rätik kaelast, see nagu loodud kassikorvi sidumiseks, tume ja võidund teine.“
Aga kui Jürka alles aru pidas, mis kaelarätikuga teha, kas võtta või jätta, asus Lisete vanamehele käsitsi kallale ja nõnda oli rätik enne korvi ümber, kui Jürka õieti taipaski, mis temaga sündis.
„Sa mu kallis rojukene, mu silmaterakene, küll saab sul meie juures põli olema!“ rääkis Lisete rätikut sidudes. „Linnud laulavad sul toaukse all, püüa ainult, hiired jooksevad krabinal üle põranda, pole muud kui pane käpp peale, rotid vilavad nagu volaskid toa ja aida vahet, nii et…“
Lisete ei jõudnud oma lauset lõpetada, enne kargas ämm juurde ja kiskus tal kassikorvi käest, ise karjudes:
„Mis?! Teil on rotid ja te tahate, et mina lasen oma kassipoja sinna viia! Eluilmaski mitte! Need, sindrid, pistavad kassipoja kohe kinni, kui vana pole kaitsmas. Leeni, säh kassipoeg, vii pesasse tagasi.“
Nii see sündiski: minia võttis kassikorvi ja läks.
„Tule jumal appi, kus ma siis ise olen, kui rotid lasen kassi kallale!“ hüüdis Lisete.
Aga see ei aidanud, kassipoeg jäi saamata. Polnud parata, Põrgupõhja omad pidid teele asuma kahekesi – ei põrsast ega kassi.
„Hullud inimesed,“ kirus Lisete õueväravast välja minnes. „Et on hiired ja rotid, siis ei anna kassi. Lehm olgu, siis annaks. Nii et las kass istub aina lehma all ja limpsib.“
„Ä'ä latra,“ lausus vanamees. „Ise ütlesid et toas jooksevad hiired ja rotid, ega teised teand.“
„Pidin ma siis ütlema, et toas jooksevad karud?“ küsis eit.
„Küllap vist,“ vastas Jürka, „karu kassi ei murra, liig tilluke, sulle endale paneb käpa pähe.“
Viimaste sõnade juures vaatas Lisete vanamehele otsa ja küsis: „Kuhu sa, logask, oma rätiku kaelast oled pand?“
„Ise sidusid ju kassi ümber,“ vastas Jürka.
„On need vast inimesed!“ hüüdis Lisete. „Kassi ei anna, aga meie rätik kõlbab küll. Ja mis sa siis ootad, et sa rätikule järele ei lähe,“ pöördus ta vanamehe poole.
„Ei mina,“ vastas see.
12
