„Tahad oma rätikust ilma jääda või?“
„Küllap vist,“ vastas Jürka rahulikult.
„Siis lähen ma ise toon rätiku ära,“ otsustas Lisete.
„Kui aga antakse,“ kahtles Jürka.
„Kui ei anta, siis võtan.“
Ütles ja pöördus tagasi. Aga asi oli lihtsam ja loomulikum, kui alguses arvati: Lisete tegi parajasti õueväravat lahti, kui minia tuli joostes ämmast mööda, kes seisis keset õue, ja hüüdis heledalt ning rõõmsalt:
„Külarahvas, külarahvas! Te unustasite oma rätiku maha.“
Suure ajuga tuli ta Lisetele värava vahele vastu, pistis talle rätiku pihku ja ütles tasakesti:
„Säh, võta, ühes kassipojaga, ega ämm siiamaale näe. Teeb rätiku pisut märjaks, aga mis sest.“
Lisete ei saanud sõnagi suust, katsus ainult oma kalli koormaga minema. Minia, kes jäi õueväravat kinni panema, hüüdis naerdes talle järele:
„Kui oled oma rotid tapnud või kodumailt peletanud, tule siis kassi saama!“
Ämm, kellele minia sõnad väga meeldisid, lisas omalt poolt:
„Ja piimatilk olgu omast käest, kui tahad kassi kasvatada.“
„Kenad inimesed,“ naeris minia sõbralikult ämmale.
„Või kenad,“ vastas see. „Tobedad!“
„Muidugi tobedad,“ naeris minia, nii et see kostis põrgupõhjalaste kättegi, ja ämm naeris ühes miniaga.
„Kõkutavad,“ lausus Jürka halvakspanevalt.
„Ongi põhjust,“ ütles Lisete.
„Küllap vist,“ arvas Jürka.
„Sa ju ei tea põhjust. Näe, siin on põhjus,“ seletas Lisete ja võttis rätikusse mässitud kassipoja põlle alt välja, sest enam ei paistnud taluõuele. „Seda naerdakse.“
Jürka oli kogu oma tüseduses ainult paljas „mhh“ ja seda tükiks ajaks. Aga kui eit oli talle asja seletanud, siis naeris ka tema ja see võis pisut kaugemale kosta kui minia ja ämma naer.
„Meil peaks niisuke minia olema,“ arvas ta natukese aja pärast, kui nad kõmpisid juba kodu poole.
13
