„Ä'ä latra, vanamoor.“
„Mis nüüd mina, aga sina ise ju tuled ja räägid, et rent muudkui tõuseb aga.“
„Muidugi tõuseb, sest kõik tõuseb, ega siis meiegi halvemad ole, ütleb Ants.“
„Sul ikka see Ants ees ja taga, nagu saaksid tema läbi õndsaks.“
„Aga kelle läbi siis?“
„Oma töö ja vaeva läbi.“
„Aga kes annab töö ja vaeva?“
„Noh, selle annab muidugi Ants. Nii et kui nõnda võtta, siis saame muidugi Antsu läbi õndsaks.“
„Seda minagi. Sellepärast ära laida Antsu, tema on kuldaväärt mees.“
Ja seda Ants tõepoolest oligi. Tema soetas endale aina uusi ettevõtteid ja masinaid, nii et kuigi Juula oleks iga aasta kas või kaksikuid ja kolmikuid ilmale kandnud, ikka oleksid nad Antsu juures tööd leidnud. Aga noore Jürka saatis ta poest minema, sest see oli pidanud noore Antsu peksmise pärast kinni istuma ja nõnda polnud ta enam sünnis rahva teenimiseks. (Ants nimelt pani väga suurt rõhku sündsusele ja kõlblusele.) Õieti oleks pidanud Ants ta teenistusest hoopis vallandama, aga vana Jürka pärast ei teinud ta seda.
„Ma ei taha su ausat nime määrida,“ seletas Ants Põrgupõhja Vanapaganale. „See võiks ka takistada sind õndsaks saamast. Aga tänapäeva noorsugu on tõesti käest ära, mõtlen mõnikord päris murega, mis sellest maailmast ja meie rahvast nõnda küll saab! Praegu avame iga päev mõne mälestus- või ausamba, aga kellele ehitame neid tulevikus, kui noorsugu muutub nii riivatuks? Mis saab meie rahvast ja tema kunstist, kui pole enam kedagi, kes vääriks ausammast? Kuidas kasvatada uut noorsugu ja keda seada talle eeskujuks?“
„Eeskujuks oleme ise,“ arvas Jürka.
„Eeskujuks kõlbavad ainult surnud, sest elavate eeskujudega on ikka kurb lugu. Noorsoole tuleb õpetada tööarmastust, tarkust, kasinust, lihtsust, ausust, aga elav inimene tahab lillutada, üle aisa lüüa, pisut varastada, valetada ja petta, sest muidu ta ei tunne, et ta on inimene, peab ennast ehk loomaks, taimeks või kiviks.“
123
