„Aga kes siis tegi seda?“ küsis Juula.
„Kust mina seda tean.“
„Kes siis peab teadma?“
„Ma ei tea, kes peab.“
„Sa oled ju Vanapagan.“
„Olen.“
„Noh, siis ikkagi sina, teist ju pole kedagi.“
„Aga praegu olen ju inimene, kuis siis kuke tiivad.“
„Ei mina tea.“
„Ma ka ei tea.“
Aga poisist oli mõlemal kahju, Juulal kui ka Jürkal. Oli teine terase loomuga, mitte niisuke nagu see, kes kodus, et nosib ja nohiseb omaette, temast oleks võinud midagi saada. Halb oli ka see, et Ants pahandas. Ta ütles Jürkale:
„Rikud oma poisiga minu head nime. Sa kuula, mis nüüd öeldakse: Vanapagan käib minu juures oma kuketiibu lehvitamas! Kõik süüdistavad masinat. Aga mina ütlen: inimene on süüdi, sest temal on aru, mitte masinal.“
„Küllap vist,“ lausus Jürka nagu nõustudes.
„Ei pea masinale nii ligi minema, ei pea oma sõrmi vahele toppima, ei pea…“
„Ei pea,“ kordas Jürka.
„Õieti peaksid sa mulle kahjutasu maksma, et su poeg oma hooletusega nõnda mu masina ära retsis, aga sinult pole ju midagi võtta. Sest mõtle ometi: nüüd ei taha enam keegi selle masina ligi minna, öeldakse – võtab käed ja jalad otsast. Mõni arvab isegi, et kui saab pea pihku, siis võtab ka selle. Ma ütlen küll, et kuis siis ka jalg ja pea, kui alles ainult käsi ja seegi sellepärast, et inimene ise on nii hooletu, ei hoia end, ei vaata ette. Aga nemad ikkagi oma edasi – võtab ka jala ja pea, anna aga kätte. Noh, mis ma nüüd pean tegema, kui tõrgutakse masina juurde minemast? Ise ma ei saa ju masinapoisiks hakata, sest mul on muud tegemist. Oma poega sinna panna on võimatu, sest teda on linnas hädasti vaja. Minister ise öelnud, et kui noor Ants, s.t minu poeg, läheb ära maale, siis jääb linnas kõik seisma, sest pole kedagi, kes täidaks tema aset. Nii et, tähendab, asendamatu tööjõud, öelnud minister, nagu jutustanud ministriproua
127
