kohvikus, sest ministril endal pole aega seda jutustama minna. Sellepärast mõtlesin ma, et kuna kõik see jant sündis sinu poisi hooletuse läbi, kas sa ei annaks siis oma teist poissi mulle masina juurde, ainult sina kui isa peaksid ise talle südame peale panema, et ta, jumala pärast, sama hooletu ei oleks nagu see Jürka. Mis sa arvad, kuidas oleks su teise poisiga?“
„See ju tossike, retsib su masina teist korda ära.“
„Ega ma seda kaksikvenda mõtle, vaid nooremat, Kustat või mis ta sul on.“
„Sel ju alles varsahambad suus.“
„Ei sest ole ühti! Mida nooremalt algab, seda kiiremalt õpib. Sest ega masin vaja rammu. Nüüd pole enam endine aeg, et inimene teeb ja näeb vaeva, kõik teeb masin ja üsna ilma vaevata, ainult et peab hoolas olema, hästi hoolas. Ja nooremad on hoolsamad kui vanemad. Üks on ka kindel, et kui Jürka oleks mõni aasta noorem olnd, siis poleks ta selle tühja ühe käe pärast hakand enesele salaja nööri kaela panema, nagu varas öösel…“
Antsu pika jutu tagajärjeks oli see, et Jürka laskis minna oma Kusta talle masinapoisiks. Polnud teine küll veel päriselt täisealine ja oleks kulunud endalgi kodus ära, aga mis teha, Ants oli kitsikuses ja teda pidi hädast välja aitama, nagu tema oli sagedasti aidanud Jürkat. Enne Kusta minekut panid Jürka ja Juula üheskoos talle südame peale, et ta oleks hästi ettevaatlik, sest muidu tulevad neil jällegi Antsuga sekeldused ja pahandused. Aga mis peaasi: mitte kohe nööri kaela panna, nagu tegi seda Jürka, sest ka ühe või kahe jalaga võib elada, kui ära harjub. Sõjast tuleb niisukesigi, kel mõlemad käed või jalad vajaka, aga sest pole ühti, elavad ilusasti edasi. Ja ega sõda sellepärast või pidamata jätta, kui tarvis pidada on. Pealegi, Jürka oli kange südamega, sest tema oli esimene poeg, aga Kusta pole esimene ega kedagi, nii et tema ärgu tehku Jürkale järele.
„Mis te tühja niipalju oma suud kulutate,“ vastas Kusta lõpuks hoolitsevatele vanematele, „ega mina ole esimene, kes läheb Antsule masinapoisiks. Ja ega masin tule inimese kallale, kui ise eemale hoiad.“
„Seda Antski,“ lausus Jürka.
Nõnda läks Kusta kodust hukkunud venna asemele, ja nagu kõi-
128
