„Ei. Ütles ainult, et nende tüdrukutel on hoopis teistsugused riided, jalas kõrgekontsaga kingad, astuvad kips-kõps, kips-kõps. Mul olid jalad paljad, mullased, mustad, nagu kämbad.“
Maia sõnad hakkasid ema südamesse kinni, sest tal meenus iseenda noorus Antsu juures. Ka tema jalad olid seal olnud nagu kämbad, kui ta käis aida ja karjalauda vahet, ja ta oli imetlenud ja kadestanud neid, kes olid liikunud ainult tubades, valged põlled ees, kenad kingad jalas. Küll oli ka tema tahtnud sinna, aga ei saanud, sest oli liiga tuim, tätsakas ja kohmakas, kõlbas ainult mustale ja raskele tööle. Aga Maia oli teissugune, nagu poleks ta isasse ega emasse. Kuidas oleks, kui tema saaks Antsu tubadesse ja kõnniks seal, nagu kõndisid millalgi ammu need teised, keda Juula imetles ja kadestas? Eks ta ei teostaks siis Juula enda kunagised salajased unistused?
Niisugused mõtted tegid Juula kuulmed oma vanema tütre sõnadele palju vastuvõtlikumaks. Mis mõte oli lapsele nii väga seda keelata, mida ema ise ükskord kõigest hingest oli ihaldanud! Ennem pidi kaasa aitama, et tütar ema unistused teostaks. Nõnda ujus Maia varsti õnnes, sest kui ema oli tema mineku poolt, ega siis isagi kauemat aega vastu seisnud. Pidi ainult varuma parajat juhust, mis õnneks ei lasknud kuigi kaua oodata. Sügisel nimelt, kui välised tööd hakkasid juba korda saama, tuli Ants kord Põrgupõhjale ja rääkis, et tema vajavat inimest tubastele töödele, milleks Maia olevat nagu loodud.
„Ainult viks ja kärmas peab olema ja vastu ei tohi haukuda,“ seletas Ants.
„Kus nüüd seda, armas aeg,“ ütles Juula.
„Noh, ja siis on veel üks asi, miks ma nii mõnegi olen pidanud ära ajama,“ rääkis Ants nagu targu edasi. „Korralikud elukombed, see on peaasi. Noortel tüdrukutel on ju tänapäev see hull mood, et nii kui saavad sakste majja, siis lähevad varsti ninakaks ja edevaks: tahavad olla nagu saksad. Aga sellest ei tule midagi muud välja, kui et viisakas tütarlaps muutub lodevaks ja mina pean ta ära ajama, sest minu naine ütleb alati – ja see on ka minu arvamine –, et mina ja minu maja tahame Jehoovat teenida. Kes minu majas tahab tööga omale leiba saada, sel peavad olema viisakad ja kasinad elukombed.
131
