„Vaata sa, tüdruk, ette, et sul seal midagi niisukest ei juhtu, et…“
„Ema, sa oled ikka naljakas,“ rääkis Maia vahele. „Mis asja minuga saab juhtuda. Ega ma ometi tänapäine ole.“
„Ma mõtlen nimelt seda, et kodus kippusid ikka poissa magatama, nii et…“
„Noh, ja kas juhtus midagi? Ei juhtund. Mis siis seal targemat on.“
„Ehk on, tütreke. Kui vana Ants ise oli alles noorem, ei andnud ta karjatüdrukutelegi hõlpu, mis siis veel neist rääkida, kes olid toas.“
„Aga Ants on nüüd ju vana.“
„Aga eks poeg-Ants ole noor. See kuulukse käima isa jälgedes, raiskab noori tüdrukuid ja raiskab ka sinu, kui sa oma nahka ei hoia.“
„See ju nagu piibuork,“ hüüdis Maia ja hakkas ise südamest naerma. „Mõni mees ka! Ma tuuseldan selle ühe käega läbi.“
„Muidugi, kui tahad.“
„Miks ma siis ei taha!“
„Noh, siis on hea küll. Ma ju räägin ainult selleks, et sa teaksid, kuidas on. Sest mina kasvasin seal ja nägin oma silmaga ning ega seal nüüdki targem ole, ikka üks ja seesama: puugivad end rammusat toitu täis ja siis ei tea, mis tahavad või teevad. Nõnda on seal. Härg hakkab ka möirgama ja täkk hirnuma, kui on hea ninaesine ja midagi ei tee.“
„Sa räägid, ema, nagu oleksime loomad.“
„Ei mina tea, mis me oleme, ma räägin ainult sellest, mis ma oma silmaga näind ja kõrvaga kuulnd.“
„Nüüd pole enam endised ajad,“ ütles Maia ja arvas sellega kõik ema sõnad tühistada.
„Ajad on teised, inimesed endised,“ vastas ema tütrele.
Nõnda lahkus Maia kodust.
„Millal lubas vaatama tulla?“ küsis Jürka Juulalt, kui tütar oli läinud.
„Kes talt seda küsis,“ vastas Juula. „Või mis sest küsida. On halb, tuleb kutsumata, on hea, ei tule kutsudeski, nõnda on inimesega. Ainult loom tuleb ka siis koju, kui võõrsil on hea.“
Aga Maia tuli ometi varsti ja mitte sellepärast, et tal oli halb, vaid
133
