et ta tahtis rääkida, kui hea tal Antsu juures on: kui kerget ja puhast tööd teeb, misukest toitu sööb, misukesel asemel magab, misukestes ruumides kõnnib, misukest peent juttu ajab. Et Maia sõnade ja rõõmu taga tõesti midagi peitus, paistis sellestki, et tal olid juba mõned uued hilbud ümber, palju peenemad ja kergemad, kui kodust kaasa võetud.
„Hellitavad su ä'ä, nii et sust ei saa head nahkagi,“ ütles Juula tütart kuulates ja vaadates.
„Teevad tüdrukust saksa,“ arvas Jürka oma poolt.
Mõne aja pärast, kui Maia tuli teist korda koju käima, oli endine roosiline meeleolu nagu pisut lahtunud ja kodus polnud ta enam millegagi rahul, nagu oleks ta sellele kuri. Kui ema võttis vana lõhkise kausi ja tahtis sinna sisse kartuleid panna, kahmas Maia tal selle käest ja viskas kolinal nurka, kus ta purunes hoopis.
„Nõnda tehakse meil lõhkiste riistadega,“ ütles Maia.
„Armas aeg!“ hüüdis ema tütrele vastu, nutuvõru ümber suu, kui korjas kausitükke nurgast. „Mis sinu arusse on läind, et viskad kausi puruks.“
„See oligi puru.“
„Kus ta siis oli, kui võis putru ja kartuleid sisse panna, ainult suppi ja piima ei pidand teine änam.“
„Te elate siin, nagu oleksite Noa-aegsed. Läksin ära, kauss oli lõhki, tulen tagasi, kauss on ikka veel lõhki. Ma ei kannata enam seda vana lõhkist kaussi.“
„Eks sa siis öelnd, et sa ei kannata, siis ma oleks võtt terve, mul ju on terve. Aga kass ajas juba selle uuest peast kohe, kui olin ta nadikaupmehelt saand, pingilt maha, nii et lõi teisel prao sisse, ja sest ajast saadik ongi ta oma praoga käind ja oleks veelgi käind, kui sina poleks teda sootuks puruks visand. Siunasin siis kassi, et kui rumal võib loom olla, ajab tühja kausi maha, aga nüüd tuleb välja, et oma laps veel rumalam – see lõhub käte vahelt. Kassil olid siis pojad, kui tegi tuliuuele kausile prao sisse, aga mis on sinul, Maia, et hakkad sihukesi tempa tegema?“
„Mis mul siis sinu arvates peab olema?“
„Ei mina tea, mis peab, aga kui sa nii peeneks oled läind, et kukud kodus asju lõhkuma, siis parem ära tulegi koju.“
134
