tahtnud teenistust käest ära anda. Ma olen tagant järele mitu korda kahetsend, et ma nii väga kasinust ja puhtust nõudsin. Aga ma ei saa sinna midagi parata. Sest mõtle ometi isegi, mis oleks, kui minu suures majas, kus hulk inimesi käib sisse ja välja, noored tüdrukud hakkaks liiderlikult elama. Juba oma hingeõnnistuse pärast ei või ma seda. Õpetaja on ka mulle mitu korda südame peale pannud, et ma hoiaks oma maja porduelust puhta. Nii et ma ju pidin tüdrukule ütlema, et hoidku ta end või muidu… Ja tema võttis seda nähtavasti nii hirmus südamesse, et… noh, sa tead ju ise paremini kui mina, sest sina olid sel ajal siin, mina linnas, et vaadata seda kahe jalaga koera.“
„Seda küll, ma olin siin.“
„Nojah, nii et… Aga muidugi, või siis noored meist vanadest hoolivad. Ja mis neil sest, kui surm, siis surm, ega üle selle kannatust ole. Kannatus on neil, kes edasi elavad – meil vanadel on kannatus, ei surnud tea sest õhkagi. Olen mõelnd, et peaks valvama, peaks ööd ja päevad valvama, sest meie ju vastutame selle eest, mis noored teevad. Aga mine sa jõua! Et see koertenäitus just ka nüüd pidi tulema! Mul küll süda valutas imelikult ja oli rahutu, mõtlesin, et mis see küll peaks olema, aga näe, mis oli. Siiski, kui sa ise oma silmaga oleks näind, misuke hulk koeri seal oli, siis oleks sinagi end sellega trööstind, et mis on ühe vaese inimese surm niipaljude elusate koerte kõrval, kel suured ja kuulsad vahmiilid. Üldse, tead, Jürka, kui vaadata meie ja meie laste elu, siis on vahel tundmus, et peaks hakkama neljakäpakil käima, oleks ehk kergem kui kahe jala peal, võiks paremini ära elada. Sest mis oleks, kui sinu lapsed oleks sündind mitte inimeseks, vaid, ütleme, koeraks ja nende eest oleks muretsend mõni proua, kel kolm hõberebast seljas? Mis sa arvad, kas neil oleks olnd kergem kui nüüd?“
„Koerad ei saa õndsaks,“ ütles Jürka.
„Usud sa seda nii kindlasti?“
„Usun.“
„Aga oleks sa seda tokerja karvaga näind, kes seisis kolme rebase ees kahel jalal. Sa mõtle ikka – tükid ajad kahel jalal, kui tahaksid neljal.“
„Ei aita, ikkagi ei saa,“ oli Jürka kõikumatu otsus.
143
