„Aga inimene saab, kui laseb koera kombel neljakäpakile, nii et lömitab, mis?“
„Vahel saab, vahel ei saa.“
„Noh, siis koer võiks ka vahel saada, kui seisab nagu inimene aupaklikult rebaste ees.“
„Ei või.“
„Kust sina seda nii kindlasti tead?“
„Mis seal teada! Põrgus pole ühtki koera.“
Tahes-tahtmata pidi Ants võpatama, sest Jürka sõnad meenutasid talle tema hirmu, mis ta tundnud aastate eest, kui ta kahtles, et kas Jürka ongi tõeline Jürka, vaid ehk hoopis Vanapagan. Nüüdki mõtles ta, et ehk oleks tol korral ometi parem olnud, kui õpetaja poleks teda sel määral rahustanud, et ta võis kõik need pikad aastad Jürkat ei mikski panna. Ilma õpetajata oleks ta vististi teisiti elanud ja talitanud, sest ta oleks Jürkat ehk pisutki kartnud – silmakirjaks ja teesklemisekski mõnikord, nagu see sünnib jumalaga ja tema nimega, millega ta õpetajat ennastki ninapidi vedanud, olles veendunud, et õpetaja teeb temaga sedasama. Ants on arvanud, et jumalariigiasjadega on nagu maa pealgi: ikka ühte mõtelda ja teist rääkida, ikka ühte lubada ja teist teha, sest lolle leidub alati, kes ei mõista su mõtteid ja sellepärast usuvad su lubadusi. Õpetajagi oli Antsu meelest selline loll, aga ometi oli ta tema juures iga aasta kord või kaks, vahel isegi kolm korda laual käinud, et õndsaks saada – kaks või kolm korda siis, kui ta tegi niisuguseid sigadusi, nagu Jürkalt majaröövimine, tema pankrottiajamine või tütre tapmine.
See viimane oli tal alles lauakirikuga lunastamata ja pärast tänast kõnelust Jürkaga, kes oli jälle kord mõista andnud, et tema on Vanapagan, ei leidnud Ants muidu rahu, kui pidi õpetaja juurde minema, et saada temalt jumalaarmu ja enne seda pihtida kõik. Aga ühe asja jättis ta siiski ütlemata: et ta õpetajat jumala nime suhuvõtmisega kogu eluaeg ninapidi vedanud, sest ta pidanud teda lolliks, kes usub sõnu ja ei taipa mõtteid, loodab lubadusile ja ei näe tegusid. Aga Maia loo seletas ta ilusasti ära, jutustades sedagi, kuidas ta inimesi ähvardanud, et nad oma suu peaksid, ja kus ja kui palju ta pistnud, et ametnikud oleksid kurdid ja pimedad tõejälgede otsimisel.
144
