„Seda minagi.“
„Kus need teised siis olid, et…?“
„Aga kui purjus…“
„Nojah, kui just purjus.“
Hiljem selgus, et asi oli sündinud just sel ööl, kui Kusta käis kodus, et kaua aja tagant vaadata, kuidas ka Põrgupõhjal ollakse ja elatakse. Tema'p see pikalt ja laialt sellestki jutustas, millal ja kuidas noor Ants koju tulnud, kelle kaasa toonud ja mis nüüd tehakse. Juula ei saanud kuidagi muidu, kui pidi neid asju kõrvutades hiljem Jürkale südame kergenduseks ütlema:
„Mis jumala-õnn, et Kusta siin oli, kui noore Antsuga see sündis.“
„Mis jumala-õnn?“ küsis Jürka arusaamatuses.
„Muidu kes teab ehk tema…“
„Mis tema?“ lausus Jürka veel suuremas arusaamatuses.
„Noh, nii et oleks võinud arvata, et…“
„Mis asja arvata?“
„Noh, et Kusta pani noore Antsu tuksu.“
„Ä'ä latra, vanamoor.“
„Mis ma ikka latran. Sa ju isegi ütlesid, kui see asi Maiaga juhtus, et kui teaks kes, keeraks kaela kahekorra, miks siis Kusta ei või sedasama.“
„Rääkis ise või?“
„Või ma siis muidu tühja.“
„Nii et Maial oli noore Antsuga…?“
„Nii et noorega, sest sel olnud kulduur ja prelokk keti küljes. Luband teine tüdruku ä'ä võtta, kui see teeb, et pole änam sedasi.“
„Ma'p teand õhkagi.“
„Sulle ei võind ju rääkida, kartsin, et kui ei saa noort kätte, käänad vanal endal kaela.“
„Olekski käänand.“
„No näed, tegin õieti, et suud ei paotand. Nüüd on noor, tänu jumalale, oma osa saand ja mul süda kerge, pole änam Kustal ega sinul selle asjaga pistmist.“
„Ei vist.“
Nõnda jutlesid Juula ja Jürka rahuldunult, kui nad kuulsid noore Antsu uppumisest. Et ühes Antsuga uppus ka keegi naine, see jättis
154
