teda päästma, misjuures uppuja tal nii õnnetult kaelast kinni haaras, et hukkusid mõlemad üheskoos. Selline surm olevat seda kurvem, et ta juhtus mehega, kes oli pool maailma läbi kolanud, tormide ja tuultega üle merede ja ookeanide sõitnud, kuna oma kodus uppus nii-öelda sigade püherdusaugus, sest et püüdis truusüdamliselt päästa oma parima sõbra naist. Oma vastuväited lõpetanud Ants nõnda:
„Või kuigi minu poeg oli selle naisega patustanud, ega siis surnud enam pattu tee.“
„Surnud patustavad elavate läbi,“ vastanud õpetaja. „Sest kui kadunukesed matta kaelastikku õnnistatud maale, siis tõuseb elavates himu samuti patustades surra, sest ei ole suuremat kiusatust kui ilus patt.“
Nii et õpetaja jäänud oma otsuses kindlaks. Aga ka Ants pole järele andnud. Sellepärast valmistas ta oma kodu lähedale mäekünkale puie alla matmispaiga, laskis seda pühitseda jumalasõnaga, kaevas haua, pani oma poja võõra naisega kaelastikku puusärki ja mattis ta nõnda kõigi inimeste silma all maha. Pärast pani ta hauale kivist mälestusmärgi ja piiras selle tugeva raudaiaga, nagu tahaks ta teha igaveseks oma poja ja selle ilusa naise, kes rippus ta kaelas. Aga mida enam Ants oma poja hauda ehtis, seda kindlamini hakati uskuma Pime-Mari nägemust, et noore Antsu kaelas rippuv naine polnud tõepoolest keegi muu kui vesineitsi, kes oli ära teinud esteks poja ja selle surma läbi ka isa, et ka teda hukutada. Kuidas? küsiti. Küllap seda saame näha, vastati ennustavalt. Ja need, kes mõistsid maailma saladuslikke märke, sosistasid targu isekeskis, sest nad olid veendunud, et kui saaks vaadata mulla alla kinnisesse kirstu, siis võiks igaüks iseoma silmaga näha, et seal pole peale noore Antsu kedagi. Vaenekene uskus, et teda kaelustab armastav naine, aga patust hingekest püüdis külm kalasabaline ja lestjalgne. Ning päev-päevalt kasvas nende hulk, kes arvasid, et noore Antsu hauast peab hirmuga eemale hoidma, eriti pimedas või piimasel kuuvalgel, kui lööb kesköötund.
157
