ainuke loomulik seletus ja oletus: õnnetu juhus. Vististi pidi naine pimedas jõkke kukkuma, ja kui Ants läks teda päästma, haaras ta temal kaelast kinni ja vedas põhja, kust nad nõnda leitigi. Kas need, kes istusid tule ääres, ei kuulnud midagi? Mitte midagi, sest oldi lõbusas tujus, hõisati ja lauldi. Kuis siis just nemad kahekesi läksid kahvu vaatama? Käidi enamasti kordamööda ja paarikaupa, et oleks lõbusam. Mis kellaajal nad läksid? Siin oli peagu sama palju arvamusi kui inimesi ja arvamuste erinevuse piir ulatus tunni, poolteiseni. Kui kauaks jäid nad vajaka, enne kui see äratas kahtlust? Siin oli arvamuste lahkuminek veel suurem. Ainult üks oli kindel: kui tundus juba koitu, avaldasid mõned arvamust, et asi pole õige, ja siis mindigi otsima. Kuidas tuldi mõttele, et nad just sinna uppusid, kust nad leiti? Seal ujus kahv vee peal, kuna teised kahvad olid jõekaldas püsti.
Nõnda siis oli kõik lihtis ja arusaadav ja ametivõimudel polnud mingit põhjust juurdluse jätkamiseks: maetagu nad maha, kas üksikult või kaelastikku, nagu nad jõepõhjast leiti, see ei puutunud enam neisse, vaid omastesse. Aga nagu pärast selgus, puutus see ka õpetajasse. Sest kui Ants läks temale asjast rääkima ja temalt oma südamele lohutust ja kinnitust otsima, oli neil pikk kõnelus. Mis mõtteid just need kaks vana sõpra isekeskis vahetasid, jäi alatiseks saladusekatte alla, aga niipalju tilkus kusagilt kuidagi läbi, et peamiseks arutusaineks olnud küsimus, kuidas uppunud matta, kas ühes puusärgis ja kaelastikku, nagu nad jõest leiti, või igaüks eraldi omaette. Õpetaja olnud kaelastikku matmise vastu, sest kadunukesed polnud ei abielulised ega ka vallalised, vaid mees oli vallaline ja naine kristlikus abielus. Sellises olukorras mehe ja naise matmine ühises puusärgis ja süleluses õnnistatud maamulda võiks tekitada valearvamuse, nagu pooldaks kirik abielurikkumist, mida aga ta kogunistigi ei tee, kuigi ristiinimesed nii sagedasti abielu rikuvad. Iseasi, kui need kaks maetaks surnuaia taha, siis muidugi poleks õpetajal nende matmisviisi vastu midagi ütlemist.
Ants pole tahtnud surnuaia-taha-matmisest kuuldagi, sest tema poeg pole olnud ometi enesetapja, vaid oma suuremeelsuse või halvemal korral õnnetuse ohver, nagu seda kinnitanud ametlik juurdluski. Tõenäolikult langes naine pimedas jõkke ja noor Ants tõttas
156
