„Et Kustal põlnd vaja pattu oma hingele võtta, sellepärast,“ vastas Juula.
„Aga ehk oligi see Kusta patt, et noor Ants nõnda uppus?“
„Ei, õpetajahärra, Kusta oli sel ööl kodus Põrgupõhjal, kui Ants uppus, sellepärast oligi mul Antsu surmast nii hea meel, et minu poeg pääses patust.“
„See on õige rõõm, armas hing.“
„Aga kas noor Ants saab ka taeva?“
„Jumala arm on ka tema päralt.“
„Siis võivad Ants ja Maia taevas kokku saada?“
„Kui see on jumala tahtmine.“
„Aga, õpetajahärra, on see patt, kui ma ei taha, et noor Ants saaks Maia juurde taeva?“
„See on patt, armas hing, sest me ei pea oma ligimese üle kohut mõistma.“
„Aga kui ma ise ei taha Antsu pärast taeva minna, on ka see patt?“
„Miks sa siis ei taha, armas hing?“
„Maa peal ei käind ma kelmidega läbi, miks siis taevas.“
„Oli siis Ants kelm?“
„Aga kui tal oli kulduur, lubas Maia ä'ä võtta ja ei võtt.“
„Taevas unustatakse ja antakse andeks.“
„Mina ei saa ei unustada ega andeks anda.“
„Usu jumala armu ja hingeõnnistust, siis unustad ja andestad. Pealegi, kuhu tahad sa siis minna, armas hing, kui mitte taeva?“
„Kas või vanamehe juurde põrgu.“
„Läheb siis tema põrgu?“
„Aga kuhu siis? Ta on ju Vanapagan, nii et…“
„Õige, õige, armas hing,“ rääkis õpetaja, kellele meenus, mis Jürka ise enesest rääkinud ja mis seletanud Ants. „Aga sa peaksid ühte mõtlema: vanamehel on ju põrgus teine eit, see, kes läks otseteed sinna, kui sinul sündisid kaksikud. Teie vahekord polnud ju maa peal sugugi hea, kuidas sa siis nüüd tahad tema juurde põrgu minna. Arvad sa, et ta on juba maapealsed asjad unustanud – sinu kaksikud ja kõik?…“
Õpetaja pidi kaua rääkima, enne kui Juula nõustus ühes noore
160
