Antsuga taeva minema, nii et võis talle jumalaarmu anda. Ja kui Jürka oli oma eide vankrile viinud, võttis õpetaja oma pikavarrega piibu ja istus kiigetoolile jumalariigi-asjade üle järele mõtlema. Mida kauem ta elas, seda rohkem imestas ta nende üle.
Üks röövib kas seadusega või seaduseta oma ligimest kogu eluea, teine on elukutseline petis, varas ja valetaja, kolmas vägistaja, neljas mõrvar, aga kui läheneb surmatunnike, siis tulevad kõik tema juurde lootuses, et ta aitaks taeva röövija ja röövitu, petise ja petetu, valetaja ja valeuskuja, mõrvari ja mõrvatu, vägistaja ja vägistatu. Ja mida peab tema kui jumalasulane tegema? Eks pea ta taevalikku seadust täitma ja inimest siin hädaorus lohutama, käigu see tema südametunnistusega kokku või mitte. Selles ongi tema ameti pühadus, et tema ei tohi arvestada oma isiklikku südametunnistust. Tema ei mõista õigust mööda, vaid pakub kõigile jumala armu, mis teeb õndsaks õiglase ja ülekohtuse.
Ainult kahju, et mitte alati ei mõisteta jumala armu suurust. Sellest siis sellised hädad nagu Põrgupõhja Juulaga: ta ei taha paradiisi minna, kui sinna läheb ka tema esimese tütre vägistaja ja mõrtsukas. Aga mis võib tema, õpetaja ja patuste ori, sinna parata, kui see on jumala armunõu? Inimesed peaksid ometi lõpuks tema raskest seisukorrast aru saama ja mitte vastu punnima, kui ta avab neile taevaväravad. Sest kui oleksid jumala seletamatud seadmised nõnda, et Ants hoopiski ei uppunud ise, vaid tema uputajaks oli ehk Kusta või Jürka, siis needki saadaks ta taeva, kui nad oma viimses hingehädas pöörduvad tema kui jumalasulase poole. Ja kas noorel Antsul oleks oma uputajaga kergem silm silma vastu seista kui Juulal oma esimese tütre vägistaja ja mõrtsukaga?
Nõnda arutas õpetaja jumala seadmisi ja oma kohustusi, kui puutelgedega vanker logises Põrgupõhja poole. Saadud jumalaarmust ja pattude andeksandmisest hoolimata tõusid Juulal uuesti kahtlused, kui ta pidi nii kaua lamama vankrivahel heintel. Lõpuks ei võinud ta muidu, kui pidi asjast Jürkalegi rääkima, küsides temalt, et kuhu noor Ants läheb, taeva või põrgu.
„Tuleb põrgu,“ ütles Jürka ilma pikemata.
„Usud sa seda kindlasti?“
„Usun.“
161
