„Ema, ära muretse selle tühja vale pärast, vaid rõõmusta, et Ants läks Maia teed.“
„Õpetaja ütles, et Ants saab taeva.“
„Nüüd ta võib saada, minul pole selle vastu midagi, olen temaga tasa.“
„Mina ei tahtnud, et ta taeva saab.“
„Muidugi, ema, sest sa ei teadnud, kuidas ta suri, aga nüüd ei võiks sinulgi enam midagi selle vastu olla, kui leiad noore Antsu taevast eest.“
„Jah, Kusta, sul on õigus, nüüd ma tunnen, et saagu ta pealegi taeva.“
„Sellepärast ma tulingi, ema, et sa temaga lepiksid, nagu olen leppind mina.“
„Aga see teine, mu poju?…“
„Kes teine?“
„See naine, kes Antsuga.“
„Polnud parata, ema, selle pidin juba oma hingele võtma.“
„Aga miks siis, mu poju?“
„Nad hoidsid sel silmapilgul teineteise ümbert kinni, naine rippus Antsu kaelas. See oli jõekaldal pajupõõsa varjus. Aga mina kükitasin sealsamas põõsa taga alasti, sest riided jätsin eemale puu otsa, ainult kuub oli lahtiselt õlgadel. Juba eelmistel öödel olin luurand ja valmis vaadand, kuis nad vähki püüavad ning mis nad teevad. Sel ööl otsustasin ma mõtte täide viia, sest koht oli selleks nagu loodud. Tule äärest ei võind keegi pimedasse paarikümne sammulegi midagi näha, mis oli mul siis karta mõnesaja sammu taga, kuhu ulatas kahvade rida. Mõtlesin, et ta tuleb üksinda, aga tuli selle naisega, sest see rippus tema küljes kui takjas. Esteks lõin kõhklema, aga siis tuli Maia meelde, et temagi ehk rippus Antsu kaelas samuti, ja nüüd oli mu otsus kindel: niipea kui võtsid pajupõõsa varjus teineteise ümbert kinni, viskasin kuue õlgadelt, kargasin juurde, kahmasin Antsul selja tagant kinni ja tagurpidi vette – mina ise ees, nemad järele. Ise mõtlesin: kui upun ühes nendega, las upun, Ants igatahes ei pääse. Aga ei pääsend ka see teine, sest selle asemel et Antsust lahti lasta, hoidis ta temast veel kõvemini kinni. Ants rabeles küll kõigest jõust, aga ta ei pääsend, sest mina olin tugevam.
163
