„Nii et Õnnistegija teda ei lunasta?“
„Lunastus ei loe.“
„Ah, vanamees, mul langeb nagu kivi südamelt, kui sa nõnda räägid. Sina oleks pidand õpetaja olema, siis oleks inimesed õiget tröösti leind.“
„Usu, siis leiad.“
„Kuis ma siis usun, kui õpetaja tahab mu ühes noore Antsuga taeva panna.“
„Ära karda, ei see sinna tule.“
„Siis võin ma rahus surra.“
„Noore Antsu poolest küll.“
Aga ometi ei tulnud surm nii rahulikult, nagu Juula oli lootnud ja soovinud. Rahutuse peapõhjuseks oli poeg Kusta, kes tuli ema surisängil vaatama, varudes silmapilgu, kus Jürka oli kodust eemal.
„Kuulsin, et oled käind tohtri ja õpetaja juures, sellepärast tulin,“ ütles Kusta oma tuleku seletuseks.
„Jah, Kusta, käisime isaga, sest tema tahtis. Oligi hea, et läksime, nüüd on mu süda rahul. Pihtisin õpetajale sinugi asja, et oleks süda täiesti puhas.“
„Mis minu asja?“
„Noh, selle noore Antsuga, mis muud.“
„Kust sa siis seda asja teadsid?“
„Sa ju ise rääkisid.“
„Ma pole rääkind.“
„Rääkisid ju, ega ma siis jampsi ometi. Ütlesid, et noor Ants pani Maia tuksu, ja et kui sina ta kätte saad, siis…“
„Noh, nüüd sain ta kätte ja seda ma pole ometi rääkind.“
„Kusta, heldene taevas!“ hüüdis Juula. „Siis sina?!“
„Aga kes siis?“
„Kõik ju arvasid, et nad ise, et purjus peaga…“
„Mina,“ lausus Kusta nii lihtsalt, et ema pidi uskuma ja kauaks ajaks tummaks jääma. „Ma ju tõotasin sulle, et maksan Maia eest kätte, ja nüüd tulin ütlema, et see on tehtud, nii et võid rahus surra.“
„Siis pihtisin ma õpetajale valet.“
„Ega sa siis teand, et valetad.“
„Seda nüüd küll mitte, aga…“
162
