sedavõrd rikas, et temal polnud enam tarvis oma rahvuslikku meelt või isamaa-armastust mõne kohustusega tõendada, teda usuti palja sõna peale. Maksusid ei maksnud ta üldse, või kuigi pidi seda tegema, siis oli tal õigus need vaesemate kaela veeretada, sest nende rahvuslikkus ja isamaa-armastus olid muidu kahtlased. Kui Ants rääkis isamaa-armastusest – ja seda tegi ta väga sagedasti –, siis mõtles ta ikka oma õigustele ja eesõigustele ja niihästi tema kui kõik teised leidsid selle täiesti loomuliku olevat.
„Sa oled viimasel ajal oma naabriga kokku puutunud,“ algatas Ants Jürkaga uut juttu, „mis sa õige sest mehest arvad?“
„Ei mina tast aru saa,“ vastas Jürka.
„Millest nimelt?“
„Ütleb, et orjab sind, aga elab edasi, nii et…“
„Eks ole,“ rabas Ants kohe. „Orjab mind, aga endale kasvatab sammalt selga.“
„Küllap vist.“
„Kui tuli, oli teisel kaks hobust, aga nüüd on neli. Räägitakse, et tahab talu osta, on ehk sulle sellest hingand?“
Aga ei, Jürka kuulis sellest täna esimest korda, nii et Ants võis oma jutu lõpetada. Ta tegi juba minekut, aga pöördus teelt uuesti tagasi, et Malle asja veel kord üles soojendada, ja ta ei jätnud enne, kui Jürka nõustus Malle vastu võtma.
Aga Mall, kui sai Põrgupõhjale, ei rahuldunud millegagi. Kõik oli talle siin vastumeelt, kõike tahtis teisiti teha, nagu teaks tema kõike paremini. Ja kui Jürka oli kodus, siis keris ta aina tema ümber ning suu jooksis omal kui haavakoorest venevile karjapoisi käes. Ka hakkas ta paremaid suutäisi peremehe tarvis hoidma, kuigi see tõstis nad ikka lapse ette. Tänini oli see ühes oma kassiga isa juures maganud, nüüd võttis Mall Riia oma asemele, seletades, et kuna Jürka teeb rasket tööd, siis on tal ka raske uni ja nõnda võib ta lapse ära magada.
„Nagu mõni emis põrsa, mis?“ küsis Jürka.
„Nagu emis põrsa,“ kinnitas Mall.
„Ega siis inime siga ole.“
„Pole ta targem ühti.“
„Kust sina seda tead? Sul pole ju omal last olnd.“
179
