„Sellepärast polegi, et tean.“
Aga sest polnud midagi, et Jürka arvates inimene pole siga, et ta oma lapse ära magaks, Riia pidi siiski ühes oma musta kassiga Malle juurde kolima, nagu tahaks see talle emaks hakata. Ja et Mallel tõepoolest oli see plaan, selgus õige pea. Sest ühel ööl jättis ta lapse ja kassi oma asemele ja läks ise Jürka juurde, pealegi veel nõnda, et see pidi tahes-tahtmata seda kuulma ja tundma.
„Laps viskleb, ei lase magada, tulin siia, et rahu saada, sest ega sina änam, mõtlesin, kedagi tülita. Ja mind ära pane tähele, ma kenutan niisama su selja taga.“
„M-mh!“ tegi Jürka vastu ja näis, nagu tahaks ta edasi magada, aga äkki tõusis ta asemelt.
„Kuhu nüüd?“ küsis Mall.
„Kuhu ikka, kui öösel tõustakse,“ vastas Jürka ja läks uksest õue.
Mall ootas kärsitult tema tagasitulekut, aga see sai talle suureks pettumuseks, sest Jürka ei tulnud enam oma asemele, kus oli Mall, vaid puges lapse ja kassi juurde Malle asemele. Nüüd ei mallanud tüdruk Jürka asemele kunikski. Varsti oli ta oma aseme juures ja kaebas:
„Seal purevad ei tea kas kirbud või lutikad.“
„Küllap mõlemad,“ vastas Jürka.
„Kas lased mu oma asemele?“
„Küllap vist.“
Nende sõnadega tõusis Jürka asemelt, võttis sealt ka lapse ja kassi ning läks oma sängi, ise lausudes:
„Nõnda on rahulikum.“
„Kuidas sina küll selle lapse ja kassiga…“
„Kui on oma laps ja kass,“ rääkis Jürka vahele ja seadis end magama. Aga Mall kurtis natukese aja pärast:
„Nüüd oled oma söödikud siia toond.“
„Ei mina,“ vaidles Jürka vastu. „Lapse pärast reisivad, sunnikud. Minu ja sinu vana naha peale nende hammas ei hakka.“
Need asjalikud sõnad võtsid Mallel vee silmast välja ja pärast tekitasid viha. Sest mõtle ometi: tema on Jürka meelest nii hirmus vana, et isegi lutikas ei taha teda enam. Mall oli enda kohta küll head ja paremat kuulnud, aga see oli kõigest kõige hullem. Rahuli-
180
