Lehekülg:Põrgupõhja uus Vanapagan.djvu/194

Allikas: Vikitekstid
See lehekülg on heaks kiidetud.

Jürka kuulas, nagu ei kuuleks ta midagi, Jürka mõtles, nagu ei mõistaks ta midagi, sest ta oli äkki nagu näljane koer, kellele keegi andnud pala leiba ja silitanud käega paar korda üle pea. Sellepärast siis, kui laps lõpuks küsis, kas naabritädi tohib veel titega tulla, kuna ju Jürka nüüd teab, vastas see:

„Sa ju oskad valetada.“

„Oskan, isa. Tädi õpetas ilusti.“

„Noh, siis ütle tädile, et ma ei tea, et sa pole mulle rääkind.“

„Aga kui tädi ei usu nagu sina?“

„Siis sa ei oska veel õieti valetada.“

„Nii et pean õppima õieti?“

„Nii et pead õieti.“

Aga Riia oskusel õieti valetada polnud varsti enam mingit mõtet, sest asjad võtsid teise pöörde: Jürkale toodi kohtukutse. Õieti öelda toodi Jürkale kaks kohtukutset, sest ühes Malle palganõudmisega esines ka Ants oma rendinõudmisega, nii et kõik läks just nõnda, nagu Ants oli varemalt seletanud. Jürkal polnud muud teha, kui ainult imestada, kui selged on tema sõbral Antsul ilmaasjad – täpipealt oskab ette kuulutada nagu pühakiri. Jürkat huvitas tõsiselt ainult üks küsimus: kohtu tähtpäev ja selle laskis ta endale mitmel korral ette lugeda, et mitte unustada. Aga seegi oli ehk asjata vaev, sest Antsult oleks ta võinud seda niikuinii järele küsida, kui see tuli järgmisel päeval pärast kohtukutse saabumist teda külastama.

„Ma sain kohtukutse,“ ütles ta mureliku näoga.

„Mina ka,“ lausus Jürka.

„Mis sa nüüd arvad sest asjast?“

„Mis seal arvata.“

„Aga kui mõistetakse välja, siis su loomad müüakse ära.“

„Mille?“

„Mall nõuab aastapalka, nagu ma kuulsin. Ja ma juba seletasin, et kui tema nõuab, siis pean ka mina nõudma. Sest mis sõprus see on, kui Mall saab oma palga kätte, aga mina oma renti ei saa. Meie sõpruse kaitseks pean ka mina nõudma. Ja sellepärast panen ma sulle veel kord südame peale: lepi Mallega enne kohut kokku, sest siis…“

„Vargaga ei lepi,“ kõlas vastus.


194