„Vargaga just peabki leppima, sest muidu ta tõendab, et ta pole varas.“
Sellest ei tahtnud Jürka kuidagi aru saada, kuigi Ants püüdis talle seletada. Õieti oli nõnda, et Jürka arusaamisel oli teatud raske takistus ees. Sest mis või kuidas Ants asja valgustas, ikka tuli nõnda välja, et Jürkal pidi olema kõige kasulikum, kui ta jätab Põrgupõhja sinnapaika ja kolib Antsu juurde. Kui Mallega leppimine oleks võinud selle tulemuse ära hoida, siis oleks Jürka olnud süle ja seljaga nõus, aga nõnda polnud asjal ei nii ega teisiti mõtet ja sellepärast oli ükskõik, kas Ants seletas või mitte.
Ja nõnda tuli kõik, nagu tulema pidi: Mall ja Ants tõendasid kohtus, mida vajasid, Jürka ei suutnud midagi oma kasuks tõendada. Mall ütles otseteed, et kui ta oleks tahtnudki midagi varastada, siis polnud, sest hiired ja rotidki kadunud Põrgupõhjalt nälja pärast. Salaja pidi ta viimsed toiduraasukesed lapse tarvis hoidma, sest muidu oleks see lutikate ja kirpude kätte nälga surnud. Tema mõtelnud alguses oma palga kinkida, sest mis näljaselt ikka võtta, aga kuna tema puhast nime püütakse vargusega määrida, siis nõuab tema terve aasta eest. Ja Mall oli väga kuri oma ausa nime retsimise pärast.
Kui Jürkalt küsiti, mis temal selle kohta öelda, seletas ta, et tema ei saa põrmugi aru Malle kurjusest. Tema, Jürka, pole ju midagi halba rääkinud, vaid ainult seda tähendanud, et mis palka see Mall veel nõuab, kui ta selle endale juba kätte varastanud. Ja vargus ei olevat miski halb asi, kui seda tehakse õieti ja õigel määral. Seda võivat tõendada tema sõber Ants. Rööviminegi olevat hea asi, nagu on seda metsast seente ja marjade korjamine ja lehma lüpsmine või tema seljast naha võtmine.
Sellise targa jutu peale ei osatud kohtus muud teha, kui pead vangutada ja öelda:
„Vanapagan ta on ja Vanapaganaks ta jääb.“
Endastkimõistetavalt sai Mall oma palga ja õiguse seda teatud aja jooksul seaduslikus korras sisse nõuda. Samasugune otsus langetati ka Antsu rendinõudmise suhtes. Kõik sündis üsna lihtsalt ja kergelt, sest Jürka ei vaielnud ju kummagile nõudmisele vastu. Tema ütles ainult: „Nojah, kui kohus nõnda arvab“ või: „Küllap vist.“ Nõnda siis kohus arvaski, nagu Mall ja Ants nõudsid. Aga
195
