õnnestunud, hakkas ta haledast südamest ulguma, nagu läheks ta meel meeste laulust härdaks. Nüüd ei võinud ka teised koerad enam vaikida, sest nende komme nõuab, et mida teeb üks ees, seda peavad ka teised järele tegema, kuigi see üks oleks nende seas see kõige rumalam. Kust koerad selle kombe võtnud, pole uurijad veel lõpuni lahendanud, aga mõned avaldavad arvamist, et selle kombe on koerad saanud inimesilt, oma peremeestelt. Sest olevat tähele pandud, et ükski jabur või nõdrameelne ei suutvat nii suurt totrust leiutada, mida kõik need kohe ei jäljendaks, kes peavad end ise ja keda peavad ka teised targaks.
Siiski, olgu selle koerte kombe algupäraga kuis tahes, penide kontsert oli täielik, nii et sumbutas isegi meeste laulujörina. See hirmus kisa tekitas Riia kassis uudishimu ja hirmu, ja enne kui laps üldse midagi taipas, oli kass suurrätiku alt väljas ja lidus, niipalju kui jalad andsid, laulvatest meestest ja hobustest mööda, ikka selle puu poole, mis kasvas eespool teeääres. Riia jättis silmapilkselt oma tolmutamise ja jooksis kassile karjudes järele. Kui ta jõudis turbalõikaja ja mustusevedaja juurde, pidas viimane ta kinni ja küsis, milles häda. Riia ei saanud suust muud sõna välja, kui lõugas ühtesoodu, käed ettepoole õieli:
„Kass! Kass!“
„Mis on kassiga?“ küsis mustusevedaja.
„Jooksis sinna!“
„Kuhu sinna?“
„Puu otsa.“
„Kuhu puu otsa?“
„Sinna!“
Lõpuks ometi oli mustusevedajal selge, milles asi, ja ta hüüdis kirstulistujaile:
„Hei, küüdimehed! Jätke jörin ja pidage oma suguruunad kinni!“
Ja kui ta neile oli seletanud, mis õnnetus last tabanud, kobis ta ühes turbalõikajaga vankrisse, sest ta arvas, et kui kirstukaanele ronida, siis ulatub kassi puu otsast kätte saama, kuhu see koerte eest jooksnud. Aga kuna see oli meestel sootuks uus ja ootamatu ülesanne, siis pidid nad enne oma pudeleist südamekinnitust võtma, alles pärast seda ajasid nad end neljakesi vankris püsti, et oleksid kohe
219
