valmis kirstukaanele tõusma, niipea kui vanker jõuab puu alla, kus haukusid koerad.
„Hoidke nüüd teineteisest kõvasti kinni, ma teen hobustele tuld takka,“ käsutas kivilõhkuja.
„Aja või umbnelja, me ei kõssagi!“ karjuti talle vastu.
Vanker hakkas liikuma ja lähenes puule. Kõik mehed olid huvitatud, kui kõrgel kass on ja kas ulatub teda kätte saama. Nõnda ei pannud õieti keegi tähele, kuidas vanker puu alla jõudes sõitis ühe rattaga raksatades kivi otsa, kuna teine ratas läks teeveerde nõkku. Kallutus ja vapustus olid nii järsud ja ootamatud, et kõik mehed lendasid uperkuuti ülalt alla. Ainuke õnn, et jumal oli andnud hobustele rahuliku ja targa meele: märgates õnnetust, nad peatusid silmapilkselt. Nõnda said mehed aega maast üles kobida, üks naerdes, teine kirudes, kolmas imestades, kuidas see küll nõnda võis sündida, on ju nemad kõik täies kuraasis mehed ja küllalt sõnnikut vedanud ning püsti sõitnud, ilma et keegi kunagi oleks kukkunud.
Aga neljas mees, mustusevedaja, ei teinud katsetki tõusmiseks, tema lamas teekraavis, pea vastu kivi. Kui teised ta ühisel jõul vankrisse õlgedele asetasid, leiti, et tal pea verine ja meelemärkus kadunud. Sellest ei tehtud alguses suurt numbrit, vaid kõigepealt hakati puu otsast kassi otsima, sest keegi ei tahtnud lapse nuttu kuulda. Aga nagu nüüd selgus, kassi puu otsas ei olnud. Et laps oma silmaga võiks puu läbi otsida, tõusti kirstukaanele püsti, tõsteti laps kõrgele puuokstesse ja näidati temalegi, et seal tõepoolest kassi ei ole. Ka koerad, kes esteks puu all haukusid, olid kuhugi kadunud, nagu poleks neid kunagi olnudki. Kõik oli nagu elus silmaviirastus. Ei jäänud muud üle, kui asuti mustusevedajat turgutama. Kõige paremaks rohuks peeti viina. Nõnda siis võeti tema enda taskust pudel ja kallati talle selle põhjast viimne piisk suhu. Ja kui see ei mõjunud, anti teistest pudelitest lisa, kuni mees ajas lõpuks silmad lahti.
„Kuule, mõistad sa, va vennike, kassi ei ole puu otsas!“ karjuti, niipea kui ta paotas silmad.
„Ma tean,“ vastas mustusevedaja, nagu oleks ta äkki kaineks muutunud.
„Kust sina, sunnik, seda tead, sa ju magasid?“
„Ma nägin.“
220
