hed haarasid juba labidad, et muld peale ajada, aga äkki meenus mustusevedajal midagi ja ta hüüdis: „Pidage!“ Ta lõi oma labida mullahunnikusse püsti, võttis Riial käest kinni, viis ta hauakaldale, näitas, kuidas ta peab kolm korda mulda võtma ja selle hauda viskama, kuna ta ise samal ajal ühes lapsega pikkamisi luges:
„Peotäie mulda minult katteks saad.“
Kivilõhkuja tahtis oma mütsilotigi peast võtta, aga turbalõikaja sõitles teda ja ütles:
„Mis, kurat, sa sest mütsist kisud, ega see ole jumalasõna.“
Nõnda pani kivilõhkuja oma mütsi pähe, nagu oli ta mustusevedajalgi, kes toimetas lapsega haua ääres, ometi seisid kõik üürikeseks norus peadega, nagu loeksid nad „Issameiet“. Aga kui laps oli oma mulla visanud ja ühes mustusevedajaga kaasaskäivad sõnad lugenud, heitis ta viimse pilgu hauda. Äkki sirutas ta karjudes oma käed suurräti alt ammutava avause poole, nagu oleks seal midagi erilist näha. Lapse kisast võpatasid kõik neli meest loomusunnilikult. Mustusevedaja, kes lapse kõrval haua äärel, pidi tahes-tahtmata pilgu alla köiega mässitud kirstule heitma, aga ta pea tõmbus nagu ussist nõelatult tagasi: kirstukaanel istus väike, must, pika sabaga loom, kelle ümarikus peas helendasid taevasinised silmad, mis vahtisid pärani pilgul ülespoole, otse mustusevedajale vastu. See muutus hirmust tummaks, tõmbas karjuva lapse hauast eemale ja haaras oma labida, et hakata mulda kühveldama. Teised mehed järgnesid tema eeskujule. Aga esimesed labidatäied polnud veel kirstule kobisenud, kui hauast kargas must loom, kel taevasinised silmad ja pikk kõver saba, ning pistis vilama haudade vahel, kadudes järgmisel silmapilgul viirastusena. Järele jäi ainult sinine suitsujuga, mis haihtus sama ruttu, nagu ta tekkinudki.
Laps karjus ikka veel heleda häälega, sirutades käsi kas haua poole või üle haua taevasiniste silmadega loomale järele, ükski ei saanud sellest õieti aru. Mustusevedaja oletas viimast, ja kuna ta nüüd jällegi vabanes oma keelekidast, ütles ta:
„Kas nägite?“
Teised kas ei pannud tema küsimust tähele või oli hirm ka nemad tummaks muutnud, igatahes ükski ei lausunud midagi, kõik pildusid ainult nagu südametäiega mulda, kuni haud kuhjas täis. Aga kui
223
