tema lehma murdnud. Sest küsimus oli kõigiti kahtlane. Metsavahtide andmete järele polnud siin ringkonnas ainustki karu olemas, sest muidu oleks talvel tema peale jahti peetud. Ja nüüd korraga karu ja murrab lehma! Pealegi kuidas? Millistel asjaoludel? Keegi ei näinud murtud lehma, see nüliti ja tükeldati enne ülevaatust.
„Nägid sa tõesti oma silmaga karu?“ päriti Jürkalt.
„Nägin,“ kinnitas Jürka.
„Ja lehma murdmist ka?“
„Seda nägi eit.“
„Aga millal siis sina karu nägid?“
„Kui ma ta maha lõin.“
Kõik vahtisid ammuli suuga uskmatult Jürkale otsa.
„Andsin kirvega, kui sõi lehma,“ seletas Jürka.
„Loba!“ hüüdis keegi ja siis hakkasid kõik naerma.
„Nahk ju kodus seinal,“ ütles Jürka.
„Ja siis tuled ise lehma eest kahjutasu nõudma?“
„Keelatud ajal tapad karu…“
„Ma ei saanud ju muidu lehma talt kätte,“ ütles Jürka. „Eit nägi, et karu tuli mulle kallale, mis ma siis pidin tegema. Andsin kirvega korra, ei muud. Mina teda tappa ei tahtnud, mõtlesin ainult hirmutada, aga tema…“
„Hea küll, hea küll,“ öeldi Jürkale. Aga karunahk nõuti talt välja, ja kui lehm tasuti, võttis Ants selle raha endale, kuna ta lehmanaha oli juba ammu enne ära viinud, nii et Jürkale jäid ainult karulihakäntsakad, mis katseks soola pannud, ja lahja lehmaliha; viimane ainult sellepärast, et Ants ütles – ei tema ise ega tema pere söövat karumurtud looma, selle eesõiguse ja erilõbu jätvat ta Põrgupõhja Vanapaganale. Lisete oli üpris nukker, et asjad võtsid sellise pöörde, aga Jürka lohutas teda seletusega:
„Täna jumalat, et nii kergesti pääsesin. Tegin targasti, kui ütlesin, et ega ma karu tappa taht, ainult hirmutada. Aga karu tapmine maksab ka ometi midagi, sest…“
„Ah sakste karu siis hirmutada ikka tohib?“ küsis Lisete vahele.
„Küllap vist.“
„Nii et kui muidu ei karda, siis võib ka maha lüüa.“
„Nii see kuulukse.“
26
