„Aga kust me uue lehma saame, muidu pole meil ju kassile ja põrsale piima?“
„Ants lubas toimetada.“
„Kuldaväärt mees see Kaval-Ants, tema meid hätta ei jäta,“ ütles Lisete tänulikult.
„Ei vist,“ arvas Jürka.
Ja nõnda see oligi: mõne päeva pärast toodi Põrgupõhjale sõna, et nad võivad uue lehma järele minna, kui nad tahavad. Jürka ja Lisete läksidki. Seekordne lehm oli veel hullem kiitsakas kui esimene.
„Mis mõte on teil paremat sinna laande viia, karu murrab ta teil muidugi jälle varsti, sest ega neid seal üks ole. Ainult selle eest hoidke, et hundid lehma kõri kallale ei saa, nende toidu eest ei muretse ükski maine võim, ainult armas jumal taevas.“
„Hundid peletan palja kisaga eemale,“ arvas Lisete.
„Noh, siis pole karta midagi,“ lohutas Ants. „Karu on kasulik loom.“
Selle teadmisega hakkasid Jürka ja Lisete lehmaga koju poole minema: Jürka hoidis ohelikku, Lisete lõi takka ja siunas lehma, kes ei tahtnud kuidagi vanamehele järele minna. Kui ta lehma siunamisest tüdis, küsis ta Jürkalt:
„Mis sa nüüd arvad sest asjast?“
„Mis asjast?“
„Uuest lehmast ja kõigest. Kas karu murrab selle jälle ä'ä, nagu Ants ütles?“
„Küllap vist.“
„Ja kas lööd karu jälle maha?“
„Küllap näis… kui muidu ei karda…“
„Aga kui kardab?“
„Ä'ä latra tühja.“
„Ah sina tahad, et ma pean ainult lehmaga kõnelema?“ küsis Lisete, aga jäi siiski tükiks ajaks vait. Viimaks ütles ta nagu endamisi:
„Varsti peab hakkama Antsule päevi tegema.“
„Käskis juba homme tulla,“ lausus Jürka.
„Armas aeg!“ hüüdis Lisete. „Kuis siis homme, kui pidid alles tuleval nädalal.“
„Juba teine lehm, sellepärast.“
27
