Lehekülg:Põrgupõhja uus Vanapagan.djvu/28

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

„Tõsi ta on, juba teine,“ nõustus Lisete. „Aga mis mina siin küll üksi peale hakkan! Kass tahab karjatada, põrsas sööta, lehm ja lammas metsa ajada. Ja kes lööb karu maha, kui murrab lehma?“

„Eks tule Antsu juurde mulle järele, mis muud.“

„Ja sa arvad, et karu ootab nii kaua?“

„Küllap ootab, kui lehm näsida.“

Nõnda nende elu algaski nüüd: Jürka oli aina Antsu juures tööl ja eit kopitses üksinda kodus. Oma töö tegemiseks leidis Jürka mahti ainult öösiti ja pühapäeviti. Sellest hoolimata arvas Ants, et Jürka tööst üksi ei jätku võlgade tasuks ja et vahetevahel peaks ka eit appi tulema. Aga see oli võimatu, sest polnud koduhoidjat või nagu Lisete ütles: polnud, kes karjataks kassi. See küsimus pidi siiski lahenema ootamatul viisil. Ühel päeval ilmus Põrgupõhjale nimelt Kase minia, kellelt Lisete kassi saanud, ja tahtis selle tagasi saada.

„Ämm sõimab mind hommikust õhtuni kassivargaks,“ seletas ta. „Oleks veel hobusegivaras, aga kassivaras, kus selle häbi ots!“

„Kust ämm teab, et sina kassi talt üle lõid?“ küsis Lisete.

„Ega ta tea, arvab ainult.“

„Noh, ja kui viid kassi tagasi, siis saabki teada, et sina.“

„Ma viin ju salaja.“

„Mina kassi ei anna,“ ütles Lisete. „Nõua või kohtuga. Kohtus ka ei ütle, et ta sinult sain. Salgan kõik maha, tee mis tahes. Las ämm sõimab, ega see konti riku. Ütle talle, et mul on sihuke hall, nagu oli teilgi, las ta tuleb järele, küll ta siis kuuleb, kust ma oma kassi saand.“

„Mind sa välja ei anna?“

„Ega ma loll ole.“

„Head päeva siis!“ hüüdis minia ja kargas üle aia metsa. „See ämma pärast,“ ütles ta seletuseks, „pärast tuleb tee peal vastu.“

Paari päeva pärast oli ämm Põrgupõhjal.

„Mis küla pool ka kuulukse?“ küsis Lisete peale teretamist.

„Kuulukse, et meie kassipoeg on varastatud ja et just niisuke hallivöödiline olla Põrgupõhjal.“

„Kas niisuke, nagu mul süles või?“

„Just niisuke, nii et see ongi meie oma.“

„Ah ilmas siis rohkem niisukesi ei ole või?“


28