„Peremees peaks mu kohale viima,“ naeris Juula.
„Ei täi sinu pärast päeva raisata, mine aga ise,“ ütles Ants. „Parajasti veame kesalt kive, kelle panen Jürka asemele, kui tema tuleb sind viima?“
Muidugi, Antsul oli õigus, Jürka asemele polnud kedagi panna. Jürka-sugust meest polnud olemaski, seda oli Juula selgesti tundnud sel üürikesel silmapilgul, kus Jürka käed võtsid ta heinakuhja otsast maha. Sellepärast oligi ta nagu hull naernud. Ei ole ju suuremat rõõmu, kui et on veel Jürka-taoline mees maailmas. Nii kui võtab sust kinni, kohe tunned, et oled nagu pihtide vahel.
Aga kui Juula oli läinud Põrgupõhjale, sündis Jürkas imelik muutus: ka tema hakkas sinna kippuma. Enne ei tulnud eit nagu meeldegi, aga nüüd tuli. Siiski ise ei pannud seda tähele, ainult teised.
„Jürka on hakand Põrgupõhja vahet jõlkuma,“ ütles Ants. „Mis seal lahti on?“
„Naised omapead, sellepärast,“ lausus Jürka.
„Sul on ka alati mured, enne sulasega, nüüd tüdrukuga.“
„Küllap vist.“
Aga Lisetel oli asjast oma arusaamine. Tema küsis vanamehelt:
„Mis tüdruku sa mulle saatsid? Oleks teine nagu pisut tobu, aga tööd rühmab kahe sulase eest. Mindki hakkab teine taga ajama, nagu oleks tema majas otsaline.“
Jürka ei vastanud eidele midagi, aga süda kihvatas tal sees suure rõõmu pärast. Ja sest ajast saadik hakkas ta ikka harvemini Põrgupõhjale tulema. Varsti torkas Lisetele silma, et Juula on päeval unine, nagu poleks ta öösel õieti maganud. Mis see küll võis olla? Ta hakkas tüdrukut silmas pidama: selle asemel, et õhtul magama heita, hiilis see kodust välja. Kus ta küll võis käia? Järgmine kord, kui Jürka tuli Põrgupõhja, ütles Lisete talle:
„Tüdruk kooserdab öösel ümber, ei seisa kodus, päeval teine unine.“
„Küll ma ütlen talle,“ vastas Jürka.
„Ära sa jumala pärast hingagi,“ palus Lisete, „muidu, kui me kahekesi jääme, tuleb kallale, sest ta arvab kohe, et mina suud paotand. Ma muidu niisama, et ei tea, kus ja kellega ta peaks…“
„Mis sinul võõrastega asja.“
36
