„Kuis siis võõras, kui elab oma majas.“
Nõnda see jäigi. Jürka lubas, et tema ei lausu tüdrukule sõnagi, ja tüdruk oli vahetevahel pisut unine, aga tööd tegi nagu iseenese pärast. Kadusid nädalad. Siis pani Lisete tähele, et Juula ei saa enam süüa, sest tal oli süda aina paha. Ja kui hakkas tüdrukult pärima, siis sai teada, et asjad sedasi. Kellega? Seda ei või öelda, mitte ei või öelda.
Esimesel võimalusel Lisete rääkis asjast Jürkale, küsis, mis teha. Aga see jäi üsna rahulikuks, ja kui oli tüki aega mõtelnud, ütles:
„Mis ikka, aeg on ju niisuke, et naistel enam lapsi ei ole, noh, las siis olla tüdrukutelgi. Löö silma peale, et ta töö juures endale liiga ei tee, muidu kes teab, mis või kuidas.“
„Ah, siis sellepärast, et mul omal lapsi ei ole, pean hakkama võõraid juba enne sündimist karjatama!“ hüüdis Lisete.
„Küllap vist,“ vastas Jürka. „Sina ei saa ei oma ega võõra mehega lapsi, aga…“
„Näe, ei saa jah ja ei tahagi saada!“ ütles Lisete vahele. „Ma ei taha isegi maa peal elada, mis ma siis neist lastest siia muretsen.“
„Tahad ummisjalu taeva, mis?“
„Ennem kas või taeva.“
„Mine või põrgu, aga seni, kui elad maa peal, pead laste eest hoolitsema. Ja kui pole neid omal, siis karjata võõraid.“
„Kuule, vanamees, kust sul äkki see laste himu?“
„Olen inimene, olen surelik, tahan õndsaks saada, sellepärast,“ vastas Jürka.
„Kas Ants seda tarkust sulle õpetand või?“
„Käin kirikus, seal.“
„Nõndaks! Põrgupõhja Vanapagan käib kirikus!“
„Käin kirikus ja õpin laulma.“
Lisete naeris kõõksudes, sest ta arvas, et vanamees heidab nalja, aga kui ta lõpuks nägi, et sel tõsi taga, langes mure ta südamesse. Kuidas tema küll oma päevad maa peal lõpetab, kui vanamees muutub inimeste seas nii naljakaks! Aga tema mure kasvas sedamööda, nagu Juula lähenes mahasaamisele, sest Jürka hakkas ikka rohkem tüdruku eest hoolitsema. Kui alguses Lisete oli arvanud, et vanamees tema pärast sagedamini külastab oma kodu, siis varsti
37
