IV
Kui Jürka kuulis, et eit surnud, rääkis ta asjast Antsule. See oli nõukas mees, andis Jürkale lauad ja naelad, sae ning höövli kaasa, et ta iseoma käega kopsiks eidele puusärgi kokku. Nõnda siis tulid Jürka ja Juula kahekesi kodu poole, mees oma kandamiga ees, naine tema kannul. Ja kõik oleks võinud kenasti minna, kui poleks saabunud ootamatu häda. Sest kui Jürka läks oma eide surmast teatama, et temale löödaks hingekella ja kõik, võttis õpetaja ühe suure raamatu teise järele välja, otsis ning kordas üksisõnu endamisi:
„Ei ole, ei ole.“
„Ma tegin talle ju puusärgi, kuis siis ei ole!“ hüüdis Jürka lõpuks vahele.
„Jah, armas hing, puusärk on, aga hinge ei ole,“ ütles õpetaja.
Jürka istus toolile ja jõllitas põrandale. Õpetaja ei saanud kuidagi aru, milles asi, milles mehe masendus. Ta lisas seletuseks:
„Ei ole sind ennast ega su eite.“
„Ma olen ju siin,“ ütles Jürka ja tõusis püsti.
„Ise oled siin, aga hinge ei ole,“ muigas õpetaja.
„Kus mu hing siis on?“ küsis Jürka jahmunult.
„Kusagil mujal, teises hingekirjas. Aga, armas hing, kes sa õieti oled? Ma ei mäleta, et ma sind enne oleksin näinud.“
„Olen mitu korda kirikus käind.“
„Aga, armas hing, kuidas on su armulauaga lugu?“
Ei, seda polnud Jürka veel kasutanud.
„Kust oled pärit, armas hing?“
„Põrgupõhjast.“
„Ah nii-i!“ venitas õpetaja. „Soo, soo! Nüüd ma hakkan mõistma!“ Aga Jürka ei mõistnud midagi, ta vahtis arusaamatuses õpetajale otsa. „Endist peremeest hüüti Vanapaganaks, kuidas on sinuga lugu?“ jätkas pastor muheledes.
„Esimest hüüti, mina olen,“ vastas Jürka.
41
