„Ah siis sina, armas hing, oled see päris Vanapagan?“
„Mina olen see päris,“ kinnitas Jürka.
Õpetaja naeris, naeris kõigest südamest, ainult Jürka ei saanud kuidagi aru, mille üle ta naerab. Ometi katsus ta viisakuse pärast kaasa naerda. Aga kui õpetaja tema nagu kõmisevast tõrrest tulevat häält kuulis, jäi ta talle tõsiselt otsa vahtima, nagu näeks ta enda ees tõepoolest elavat Vanapaganat.
„Kui oled tõesti Vanapagan, miks tulid siis maa peale?“ küsis õpetaja, kui oli Jürkat natukene aega silmitsevalt uurinud.
„Taevas tahtis.“
„Soo! Miks siis?“
„Et saaksin õndsaks.“
„Kui tahad õndsaks saada, armas hing, siis ei tohi uskuda, et oled Vanapagan.“
„Aga ma ju olen.“
„Vanapagan ei saa õndsaks, armas hing.“
„Aga kui ta on inime?“
„Kui ta on inimene, siis peab ta ka uskuma, et ta on inimene.“
„Aga kui olen Vanapagan…“
„Pead uskuma võimatut, siis saad õndsaks.“
„Ma usun, et saan, muidu ei tule inimesed põrgu.“
Sellest ei saanud õpetaja mõhkugi aru ja sellepärast küsis ta huvitatult:
„Kuis nii, armas hing?“
„Peetrus ütles.“
„Mis see Peetrus ütles?“
„Peetrus ütles: inime on patune, ei saa õndsaks, ei võigi saada, nii patune, tahab, aga ei saa, võib-olla ei tahagi. Taevas tahab teada, kas tahab või ei taha, kas võib või ei või. Sellepärast ütles Peetrus minule, kui läksin hingede järele: änam ei saa. Kui tahad veel saada, mine inimeseks maa peale ja katsu, kas võid õndsaks saada. Kui võid, siis võib ka inime, ta ainult ei taha, aga kui ei või, siis ei või ka inimene, ehk küll tahab. Ja kui ta võib, aga ei taha, siis saadame ta sinu kätte põrgu, ning kui ta ei või, ehk küll tahab, tuleb ta taeva ja sina ei saa enam hinge sutsugi. Nõnda Peetrus. Ja siis tulin mina maa peale, et õndsaks saada.“
42
