Pastor oli Jürka seletusest keeletu tükiks ajaks. Viimaks ütles ta:
„Aga, armas hing, kuhu jääb siis lunastus?“
„Peetrus ütles, see ei loe änam.“
Pastor istus toolile. Tema, kes ta uskus, et vaimunõtrus on õndsuse ankur, oli omal ajal armastanud külastada hullumaju ja seal oli ta kohanud inimesi, kes pidasid end jumalapojaks, Hiina keisriks, heinakuhjaks, loksujaks kanaks, prügikastiks, tuuleks, ei millegiks, aga Vanapaganat polnud ta tänini näinud ei hullumajas ega ka vabaduses. Luterus ja mõned teised usuisad olid temast õnnelikumad, nemad olid seisnud vanakurjaga silm silma vastu. Aga nüüd oli ka temal endal see ülev silmapilk: tema ees istus elav Vanapagan. Ainult ühest oli pastoril kahju: miks polnud maailmas – ei temal endal ega teistelgi – enam seda suurt ja kindlat usku, mis laseks asju võtta niisugustena, nagu nad esinevad meie meeltele. Miks närib kahtlus ikka ja alati meie rinnas, nii et oleme sunnitud vahetpidamata ja paratamatult juurdlema! Miks ei võinud ta seda mehemühakat võtta tõelise Vanapaganana, vaid pidas teda ainult hullumaja kandidaadiks! Kui tühiseks ja näruseks oli muutunud maailm ja inimene! Temalgi polnud elava Vanapagana ees praegu muud elamust kui pisut hirmu, et mis siis sünniks, kui tema ees istuval mehel tuleks raevutuju peale. Aga, jumal tänatud, nende vahel oli kirjutuslaud raamatutega ja tema selja taga paari sammu peal uks. Sellepärast ütles ta Jürkale üsna rahulikult, kuigi süda sees pisut värises:
„Kuidas mõtled sa siis õndsaks saada, kui lunastus ei loe enam? Meie, inimesed, loodame ainult lunastusele.“
„Ja lähete hukka, Peetrus ütles.“
„Et just Peetrus seda pidi ütlema,“ lausus pastor ebamääraselt, sest ta kartis Jürkat selgema, kindlama ja vasturääkivama vastusega ärritada. Aga see ettevaatus oli üsna asjata, Jürka oli kõiges nii rahulik ja kindel, tema meeli ei kõigutanud miski.
„Teistega ei saand ma sel korral taevas kokku,“ ütles ta üsna lihtsalt.
„Kus see taevas oli?“ küsis pastor võimalikult lihtsalt.
„Kas siis õpetajahärra ei tea, kus taevas on?“ küsis Jürka vastu.
Sellest vastusest järeldas pastor, et Jürkaga on mõtteta arutada usuasju, sellepärast ütles ta:
43
