Lehekülg:Põrgupõhja uus Vanapagan.djvu/59

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
See lehekülg on heaks kiidetud.

„Ei, vanamees, õpetaja tahtis sulle öelda, et mina olen lastega tüdruk, aga ei julend, sellepärast siis…“

„Mis ta siis kartis?“

„Kartis sind. Kartis, et lööd ta maha, sest…“

„Ma lubasin ainult ta majale tule otsa pista.“

„Seda sa poleks pidand tegema.“

„Aga mis siis, kui miski ei kõlba!“

„Tulnd ära, muud midagi, las mina oleks läind.“

„Ei, õpetaja ütles, et peame mõlemad minema.“

„Miks siis mõlemad, kui lapsed on minu.“

„Õpetaja teeb, et on ka minu.“

„Tahab ta siis meid paari panna?“

„Tahab kantslist kuulutada.“

Juula jäi tükiks ajaks vait. Siis ütles ta vaikselt, aga nõnda, et Jürka tundis, Juulal on hea meel, ütles:

„Nõnda on muidugi kõige säädsam, õpetajal on õigus.“

„Õpetajal on õigus,“ kordas Jürka.

Ja kui määratud päev kätte jõudis, rakendas ta hobuse vankri ette, istus ise vankris etteotsa hobust nõõtama, kuna Juula võttis aset vankri taguotsas, lapsed süles. Sukavardad jättis ta täna koju, sest nende asemel olid tal poisid. Nendega oli rohkem tegemist kui sukavarrastega. Kord pidi ta neid rinna otsa panema, siis jälle mähkima või neile kuiva nurka alla pöörama. Nõnda kulus aeg hoopsasti.

Kui Jürka ja Juula nimed pruudi ja peiuna kirja pandi, oleks Jürka soovinud, et ka poisid oleksid torgatud hingekirja, kuid pastor ei teinud seda milgil tingimusel. Enne pidi noorpaari kolm korda maha kuulutama, siis ta laulatama ja alles pärast seda poisid hingekirja panema. Nii et Jürkal pidi kannatust olema. Aga lõpuks sündis ometi kõik nagu kord ja kohus ning nüüd võis loota, et Põrgupõhja laanekurusse asub vaikus ja rahu ning et lõpevad tühised askeldused ja vintsutused, järelpärimised ja juurdlused.


59