VI
Jürkal läks süda suure hulga kergemaks, kui ta kuulis, et tema eide kadumiselugu olevat ametlikult lõpetatud. Kergendus ei tulnud mitte tema enda, vaid teiste pärast. Eriti tegi Juula Jürkale muret, sest tema oli kahtlema hakanud, kas Lisete ikka tõepoolest otseteed põrgu läinud; võib-olla ei leidnud ta teed sügava lume ja tuisuga, eksib niisama mööda metsa ümber ja hakkab viimaks kodu käima, nagu teevad seda needki, kes pandud hauda mulla alla.
„Ehmatus rikub piima rinnas ära, laste kõhud jäävad haigeks,“ seletas Juula oma kartust.
„Mis sa siis tühja kohe ehmatad,“ rääkis Jürka. „Ei kart teist elavalt, maksab siis surnultki.“
„Õrn veri, mis muud.“
Need sõnad hakkasid Jürka südamesse kõige enam kinni. Mõtle ometi – nii tugev ja tubli naine nagu Juula, aga õrn veri. Nii et ta ise peab ikka ka natukene õrn olema – see oligi, mis hakkas Jürka südamesse kinni. Sellepärast ütles ta:
„Ära karda! Mina oma eite tunnen, läks tema jalamaid põrgu, ei kuhugi mujale. Kui tuleb tagasi, siis otseteed põrgust, aga siis on tal minuga tegemist.“
Juula süda ei saanud ometi rahu, aina kipitas teine. Sellepärast küsis ta Jürkalt:
„Kas sa ei tahaks korraks surnuaiale minna?“
„Mis sinna?“ küsis Jürka vastu, ja kui Juula piinlikult vaikis, lisas: „Eks võiks korraks ka.“
Nüüd tegi Juula teist juttu, öeldes:
„Küll need inimesed on õige naljakad!“
„Misukesed inimesed?“ küsis Jürka.
„Noh, eks ikka politsei ja teised. Nemad ju uskusid, et mina saatsin su eide teise ilma.“
60
