Ametnik jäi naerjale imestunult otsa vahtima, sest esimest korda oma elus kuulis ta sellist naeru: see ei tulnudki nagu inimese suust.
Aga Jürkat vahtides märkas ametnik peagi, et vaevalt on ta varemalt sellist meestki näinud. Kasvult ehk pisut üle keskmise, kuid rinnust ennem tünn kui mees. Käsivarred hoiduvad kehast nagu kangelt eemale. Nägu lai ja lopergune, otsaesine madal ja lame, peaaegu nõos, pea suur ja ümarik, juus punakas ning kräsus, kõrvade äärest ühenduses samasuguse habemega, mis ulatub alla kaelale ja vististi ka rinnale. Üldse on raske öelda, kus sellisel mehel habe võib lõppeda. Jalasääredki ehk täis tokerjat karva. Üsna veider oli selle mehemüraka kõrval näha väiksevõitu, kõhna, pisut vimmas süsimusta eite. Kuis need kaks küll kokku sattunud ja kuis nad küll toime tulevad! Aga pidid tulema, sest tundus, et nad pole enam noorpaar.
„Teil pole lapsi,“ ütles ametnik lõpuks. „Lapsed peaks olema, muidu pole kohal ega tööl mõtet.“
„Eks nad jõua tulla,“ lausus Jürka.
„Kui leiba jätkub, siis tulevad,“ täiendas Lisete vanamehe sõnu.
„Kas siis tänini pole jätkunud?“ küsis ametnik.
„Ju siis pole, kui lapsi ei ole,“ vastas eit.
„Ju siis jah,“ müsas ka Jürka habemesse.
„Annab jumal lapsed, annab ka leiva,“ jätkas ametnik.
„Küllap vist,“ lausus Jürka vastuseks.
Asja vormilik lahendus võttis pisut aega, aga aega näis ka olevat uuel Põrgupõhja rahval: ta ei kiirustanud ega kibelenud, vaid istus ja ootas kannatlikult. Vahetevahel katsus eit vanamehega juttu teha, kuid iga kord lõikas see ta sõna pooleks, öeldes:
„Ä'ä latra, las saksad.“
Nõnda vaikselt istudes kippus vanamehel kangesti uni peale, aga kui ta parajasti sinnamaale jõudis, et norin oleks võinud lahti minna, sai ta eidelt küünarnukiga küljekontide vahele ühes tõrelemisega:
„Mis sa siis, hull loom, kohe norinal, kas sa ristiinimese viisil põrmugi ei või.“
„Missee?“ küsis Jürka ja ajas silmad ebaloomulikult pärani.
„Ä'ä larista, ütlen ma.“
Viimaks ometi oli kõik lõplikult korras, nii et Põrgupõhja rahvas
6
