oleks võinud minna, aga vanamees istus uuesti toolile, nagu meeldiks tal siin nii väga, et ta ei tahagi enam lahkuda. Eit seisis natukene aega tema juures ja ütles siis:
„Noh, eks teeme minekut, kodu ootab.“
„Küllap vist,“ lausus vanamees vastuseks, aga jäi ometi rahulikult istuma.
„Näh, aja end siis ükskord jalule, mis aru sa veel pead,“ sundis eit, ja kui vanamees end ei liigutanud, haaras tal kuuekäisest kinni ning sakutas, lisades: „Võta jalad alla, tee tahab käia.“
„Küllap vist,“ lausus vanamees ja ajas enda toolilt üles.
Vanamees ees, eit järele, kobisid nad kahekesi uksest välja. Samuti teineteise sabas kõndisid nad teelgi. Tükk aega ei lausunud kumbki sõna, siis arutas eit:
„Näh, ulualune on meil nüüd, aga seapõrsas, lambatall, lehmamullikas ja kanad-kuked puuduvad. Kui saaks esteks seapõrsagi, kes ruugab aias.“
Vanamees vaikis ja astus kodu poole. Aga kui neile vastu tuli võõras eidekene, pidas Jürka ta kinni ja ütles:
„Minu eit ajab seapõrsast peale.“
„Kulla taat, ei ole minul, vaesekesel, põrsast ega kedagi,“ vastas eidekene. „Kümne aasta eest oli mul viimane, aga seegi suri kõhuelitinga ja ei tõusnud änam.“
„Kas siis vahel tõuseb?“ küsis Jürka.
„Peremehel tõusis: õhtul oli surnud, aga hommikul sõi mollil. Kõik olid hirmu täis, et viimnepäev vist ligi, sest kui tõusevad juba loomad surnust, ega siis inimestelgi see päev änam kaugel ole.“
„Nii et sinu põrsas ei tõusnud,“ lausus Jürka.
„Ei ole tõusnud tänapäevani, kulla taadikene,“ vastas eit.
„Head päeva siis,“ ütles Jürka ja pöördus minema, eit kannul, kuna võõras vahtis neile järele.
Järgmisena tuli neile vastu vanamees, kellele Jürka ütles endiselt:
„Minu eit ajab seapõrsast peale, nii et…“
Külamees vahtis Jürkale tükk aega küsivalt otsa, nagu ei mõistaks ta hästi selle sõnu, ja usutles siis:
„Tahad põrsast osta või?“
„Küllap vist,“ vastas Jürka.
7
