„Mis neist nüüd rääkida,“ ütles Jürka halvustavalt. „Nad uskusid ju sedagi, et need olid Lisete luud-kondid.“
„Aga ehk olidki, ä'ä ole nii hirmus kindel.“
„Sa siis arvad ka, et?…“
„Ei mina arva kedagi, aga ma muidu niisama, et kui ehk ometi, siis oleks hea, kui sina läheks surnuaiale, ikka ju käiakse haudadel, läheks ja teeks jalakannaga hauajalutsisse kolm auku ja sülitaks iga auku kolm korda, iga läraka vahel lausudes: ei sa tõuse, ei sa tõuse, ei sa tõuse. Ma läheks muidu ise, aga minu abi ei aita, sina pead, sest sinu eit, sinu liha ja veri, sina ka arbitad.“
Jürka kuulas ammuli suuga: tal polnud tänini vähematki aimu, et Juula nii tark. Kord-korralt ikka enam taipas mees, missuguse aarde ta oli leiutanud selle naisega.
„Nii et kui lähen teen, sülitan ja ütlen, siis enam välja ei saa?“ lausus ta nagu endamisi.
„Pole teised saand ega saa temagi,“ kinnitas Juula. „See on ammugi järele proovitud.“
„Aga ta ju ei olegi…“ katsus Jürka seletada.
„Muidugi ei ole,“ rääkis Juula vahele, „aga see oleks selleks, et kui oleks ja kui ta tahaks, siis ta ei saaks. Sest teised ju kõik usuvad, nagu oleks, ja kui kõik nii kangesti usuvad, siis nagu olekski, sellepärast. Ja sa ju ometi võid seda meie laste pärast.“ Seda rääkides pani Juula lapsed üks ühe, teine teise rinna otsa. See mõjus Jürkasse nõnda, et ta ilma pikemata ütles:
„Hea küll.“
„Nii et sa lähed siis?“
„Küllap vist.“
„Siis pole poistel enam rohelist kõhtu karta,“ naeratas Juula imevatele lastele.
Ja nüüd algasid Põrgupõhjas rahulikud ja võiks ütelda muretud aastad. Mitte, et siin poleks enam tööd tehtud või vaeva nähtud. Üht kui teist jätkus Jürkale kui ka Juulale, eriti viimasele, sest tööst hoolimata kandis ta last vahetpidamata kas rinna otsas või rinna all, ajuti siin kui ka seal. Aga Juula ei mõistnud, kuidas see võikski teisiti olla. Kogu maailmas polnud ta enese ümber muud näinud, kui et kõik sigis ja poegis. Muidu polnud ju elu üldse olemas.
61
